Pärast Brasovi ja eestlastega hüvasti jätmist viis üks sõbralik ja vastutulelik autojuht mind Sibiusse - armas Tartu-sarnane ülikoolilinn. Korra olen sinna juba varem sattunud, kui detsembri algul Beatricega koos ringi seiklesime. Jõululaat oli keskväljakul endiselt püsti ja kogu linn säras jõulutulede hiilguses. Tegemist on Euroopa Kultuuripealinnaga 2007, annab tunda, et linna arenduse ja vanade hoonete restaureerimisega on tiitli nimel vaeva nähtud.
vaade keskaegse vaatetorni tipust
õigeusu katedraal - üks uhkemaid, mida siiani näinud olen
tänavakunst. vasakul "rikas inimene", paremal "veel rikkam inimene"
Sibiust veel nii palju, et seiklesin seal seekord ainult ühe õhtu, jalutasin mööda linna, proovisin kõige s*** kohalikku toitu ja õppisin koos paari kohalikuga hiliste öötundideni hõõgveini seltsis rumeenia keelt. Hommikul seiklesin linnapiiri, meisterdasin mäki juustuburgeri paberist sildi "ARAD" ja jäin tee äärde ootama. Seekord näkkas ühe kaubiku-juhiga, kes pidi küll tee peal tellimuste tõttu paar kõrvalepõiget tegema, aga viis mind pärastlõunaks otse Aradi kesklinna. Sealsed vabatahtlikud olid just ametis oma viimase ühise jõuluõhtu korraldamisega, enne kui nad ükshaaval erinevatesse Euroopa riikidesse hakkasid lendama. Igatahes veetsin nendega koos 4 üliägedat päeva ja ööd, irnusime end sada korda kõveraks, uurisime kohalikku ööelu ja vaatasime häid filme. Kaamera ununes selle aja jooksul täitsa ära, leidsin ainult ühe pildi mingi meeskoori esinemisest.
Paar päeva enne jõule tuli aeg end Timisoara poole asutada. Anne-Mona, Marina ja Belaid pidid sealt lõuna paiku lennuki peale minema, aga meie kõigi rõõmuks ütles mikrobussi juht meile hommikul, et nii suure pagasiga ta meid peale võtta ei saa. Rongijaamast öeldi, et peame vähemalt tunnikese ootama, aga siis oleks juba natuke kiireks läinud, nii et võtsime 4 peale takso. Sõita oli kusagil 50 km, nii et hind tuli sama (või isegi odavam), kui neli rongipiletit kokku. Aga taksojuht oli küll paras frukt. Muidugi hakkasime ise ka teda veidi provotseerima. Küsisime, et "Kuule kas sul Sandu Ciorba't on?". Selle peale läks tüüp päris marru, hakkas kätega vehkima ja karjus "NO MANELE!!!". Hea, et autot tee äärde ei tõmmanud ja meid välja ei visanud, ehehee. Lõpuks pani raadiost Adele "Someone Like You" ja ütles "säh teile Adele Ciorbat!".
(P.S. Manele = kohalik ossimuusika, segu balkani rütmidest, rumeenia rahvaviisidest ja imalast sündipopist; Sandu Ciorba = selle žanri üks säravamaid pärle)
Timisoaras kohtusin Zuzana ja Juliaga, kellega järgmisel hommikul juba Romoseli poole hääletasime. See on üks väike külake, kus veetsime oma esimesed ehtsad rumeenia jõulud (aga nendest jõulutraditsioonidest ja -kommetest kirjutan ilmselt hiljem eraldi postituse). Siin aga pilte Timisoarast - tegemist on suuruselt teise, aga tõenäoliselt kõige modernsema ja kultuursema linnaga.
jessukese sünnilugu - kohustuslik element igal jõululaadal
oli üks tore underground üritus mõnusate bluusilike ballaadide ja rumeenlastest etlejatega. ilmselt olid nad koomikud, sest kõik naersid.
street art
Pärast Timisoarat seklesin Kesk-Rumeeniasse Alba Iulia lähistele kamba kohalikega uut aastat vastu võtma. Midagi sensatsioonilist ei olnud, grill, chill, ilutulestik ja kolmepäevane manele-pidu. Selleks ajaks olin juba 3,5 nädalat kodust eemal olnud ja hakkas kerge reisiväsimus tulema, nii et otsustasin läbi Bukaresti tagasi Brailasse rännata. Õhtut sisustasime seekord lätlastega, presenteerides teineteisele kõige imalamaid pophitte Lauris Reiniksist Vaido Neigausini. Paar pilti Bukarestist kah.
Igatahes, tore oli näha kõiki saatusekaaslasi teistes linnades ning kohalikega rumeenia keelt purssida. Üksinda hääletamine ei ole ka üldsegi hirmus, sest siin on see üsna tavaline. Ainult kohati võib veidi igav olla, ja kui autojuht sõnakestki inglise keelt ei räägi, hakkab tihe suhtlus lõpuks ajudele, sest kui ma tahan rumeenia keeles rääkida, pean kogu aeg igale sõnale eraldi keskenduma, et midagi aru saada. Ja see väsitab. Aga Google Maps'i abiga arvutasin kokku, et seiklesin selle peaaegu-nelja nädala jooksul läbi ligikaudu 2104 kilomeetrit. Igati eeskujulik. Nüüd vedelen veel paar päeva Brailas ja siis uuele (kuid seekord väiksemale) ringile, sest meil kestab puhkus veel täpselt nädal aega. Adios!
