Lugu ise räägib klassitäiest Londoni äärelinna abiturientidest, kes on totaalselt distsiplineerimata ning iseenda ja kogu maailmaga pahuksis. Kui vanemad pedagoogid võidavad nende austuse ja tähelepanu labaseid nalju tehes ja käitudes, nagu nad oleks justkui noorte kamba liikmed, siis olude sunnil ajutiselt õpetajaametit pidav Mark Thackeray sellise lahendusega ei lepi. Ta leiab omapärase lähenemisviisi ning hakkab keemia ja füüsika asemel õpetama hoopis seda, kuidas olla inimene ja oma kaaslasi austusega kohelda. Ootamatult leiab ta end lahendamas õpilaste isikliku elu probleeme ning pakkumas neile moraalset tuge. Teiseks äärmuseks on kehalise kasvatuse õpetaja, kelle autoriteet põhineb hirmul ja vägivallal. Tema osatäitmine oligi minu arvates lavastuses kõige muljetavaldavam. Kõigest viie laval oldud minutiga suutis too näitleja panna mind uskuma, et ta on kõige julmem ja vägivaldsem inimene maailmas. Samuti oli ta koreograafiks sellele hirmuäratavalt reaalsele vägivallastseenile, mis vaatajail ihukarvad püsti tõusis. Leidsin youtube'st ka ühe pooliku, halva kvaliteediga video, mis ei mõju küll nii usutavalt kui lava ees esireas istudes, aga mingit aimu ikka annab:
Üldse oli etenduses meie, välismaalaste õnneks suurem rõhk koreograafial, sest puhtalt sõnalavastusest oleks meil olnud väga raske aru saada. Ja nagu videost näha, siis on enamik näitlejatest väga noored - tegu on kohaliku kunstikeskkooli teatriklassi õpilastega.
Kõige üllatavam oli aga minu jaoks kohaliku lavakultuuri avameelsus. Alustades õpilaste vägagi väljakutsuvatest kostüümidest lavastuse algul, ning lõpetades koreograafiliseks tervikuks põimitud ihalevate "teineteise avastamise" stseenidega lavastuse keskpaigas. Samuti ei puudunud lavalt alkohol ja ehtsad sigaretid, mida etenduse alguses käest kätte andes ja süüdates väga leidlikult tantsu ühe elemendina kasutati. Kas on nüüd selline atribuutika noorsooteatri näitlejaile kohane või ei, sõltub igaühe enda eetilistest arusaamadest. Minu arvates muutis see igatahes visuaalse efekti kõvasti mõjuvamaks. Igatahes, lõpp hea, kõik hea, ning viimases stseenis olid kõik märatsevad ja poolpaljad huligaanid end kenasti riidesse saanud ja käitusid nagu varasele täiskasvanueale kohane. Kui ma ükspäev selle samal lool põhineva filmi ka viitsin ära vaadata, eks ma siis kirjutan siia veel täiendusi ja muid tähelepanekuid.
Lisan veel lõppu mõned pildid etendusest, ja jään lootma, et jõuan enne 23. maid veel mõnda muud tükki vaatamas käia. Lugesin teatri kodulehelt, et praegu tegeletakse "Romeo & Julia" ettevalmistamisega, päris huvitav oleks näha, milline on siinse teatri nägemus klassikast,ja kuidas seda tõlgendatakse.
kostüümid lavastuse algul; esiplaanil üks neist noortest näitlejaist, kes kõige paremini oma osatäitmisega hakkama said
etenduse reklaamfoto; kujutab üsna täpselt nende noorte mässumeelsust
härra professor
happy end
lavakujundus
