käisin teatris

Sai vist ühes postituses põgusalt mainitud, et meil siin muljetavaldava vaimuvaesuse kiuste ka üks teater tegutseb - pärast kaheksa kuu pikkust hoovõttu käisin seal lõpuks oma esimest rumeeniakeelset teatritükki vaatamas. Ei hakanud igaks juhuks ootusi-lootusi väga kõrgele seadma, kuid kokkuvõtteks võin öelda, et positiivne üllatus oli väga suur. Etenduse nimi oli "Domnului profesor, cu dragoste", mis põhineb E. R. Braithwaite'i novellil (ja selle järgi loodud filmil) "To Sir, with Love". Mul on absoluutselt kõrini kõikidest noorsooteatri üllitistest, mis räägivad teismeliste raskest elust ja probleemidest koolis, aga see oli minu jaoks midagi uut ja huvitavat.

Lugu ise räägib klassitäiest Londoni äärelinna abiturientidest, kes on totaalselt distsiplineerimata ning iseenda ja kogu maailmaga pahuksis. Kui vanemad pedagoogid võidavad nende austuse ja tähelepanu labaseid nalju tehes ja käitudes, nagu nad oleks justkui noorte kamba liikmed, siis olude sunnil ajutiselt õpetajaametit pidav Mark Thackeray sellise lahendusega ei lepi. Ta leiab omapärase lähenemisviisi ning hakkab keemia ja füüsika asemel õpetama hoopis seda, kuidas olla inimene ja oma kaaslasi austusega kohelda. Ootamatult leiab ta end lahendamas õpilaste isikliku elu probleeme ning pakkumas neile moraalset tuge. Teiseks äärmuseks on kehalise kasvatuse õpetaja, kelle autoriteet põhineb hirmul ja vägivallal. Tema osatäitmine oligi minu arvates lavastuses kõige muljetavaldavam. Kõigest viie laval oldud minutiga suutis too näitleja panna mind uskuma, et ta on kõige julmem ja vägivaldsem inimene maailmas. Samuti oli ta koreograafiks sellele hirmuäratavalt reaalsele vägivallastseenile, mis vaatajail ihukarvad püsti tõusis.  Leidsin youtube'st ka ühe pooliku, halva kvaliteediga video, mis ei mõju küll nii usutavalt kui lava ees esireas istudes, aga mingit aimu ikka annab: 

Üldse oli etenduses meie, välismaalaste õnneks suurem rõhk koreograafial, sest puhtalt sõnalavastusest oleks meil olnud väga raske aru saada. Ja nagu videost näha, siis on enamik näitlejatest väga noored - tegu on kohaliku kunstikeskkooli teatriklassi õpilastega. 

Kõige üllatavam oli aga minu jaoks kohaliku lavakultuuri avameelsus. Alustades õpilaste vägagi väljakutsuvatest kostüümidest lavastuse algul, ning lõpetades koreograafiliseks tervikuks põimitud ihalevate "teineteise avastamise" stseenidega lavastuse keskpaigas. Samuti ei puudunud lavalt alkohol ja ehtsad sigaretid, mida etenduse alguses käest kätte andes ja süüdates väga leidlikult tantsu ühe elemendina kasutati. Kas on nüüd selline atribuutika noorsooteatri näitlejaile kohane või ei, sõltub igaühe enda eetilistest arusaamadest. Minu arvates muutis see igatahes visuaalse efekti kõvasti mõjuvamaks. Igatahes, lõpp hea, kõik hea, ning viimases stseenis olid kõik märatsevad ja poolpaljad huligaanid end kenasti riidesse saanud ja käitusid nagu varasele täiskasvanueale kohane. Kui ma ükspäev selle samal lool põhineva filmi ka viitsin ära vaadata, eks ma siis kirjutan siia veel täiendusi ja muid tähelepanekuid. 

Lisan veel lõppu mõned pildid etendusest, ja jään lootma, et jõuan enne 23. maid veel mõnda muud tükki vaatamas käia. Lugesin teatri kodulehelt, et praegu tegeletakse "Romeo & Julia" ettevalmistamisega, päris huvitav oleks näha, milline on siinse teatri nägemus klassikast,ja kuidas seda tõlgendatakse. 

                             

kostüümid lavastuse algul; esiplaanil üks neist noortest näitlejaist, kes kõige paremini oma osatäitmisega hakkama said

etenduse reklaamfoto; kujutab üsna täpselt nende noorte mässumeelsust

härra professor

happy end

lavakujundus 

jõulud à la Rumeenia

Kui palju kulub aega, et võtta end kokku ja kirjutada veidi lähemalt rumeenlaste jõulutraditsioonidest? Kaks & pool kuud on vist küllaltki optimaalne... Õnneks oli 2011-aasta-Reeli piisavalt arukas, et kõige nähtu-kuuldu kohta veidi märkmeid teha; olen talle selle eest südamest tänulik.

Mainisin eelmises postituses, et veetsin oma jõulud koos Zuzana ja Juliaga ühes väikeses külakeses Rumeenia lõunaosas. Pesitsesime Clothilde juures, kes elab koos ühe teise vabatahtlikuga väikeses talumajakeses. Vedasime iga päev õuest puid tuppa, sulatasime pliidi peal lund (sest kaev oli kuival) ja käisime iga päev ühe vanapaari juures, kes olid meile lõpuks nagu vanaema ja vanaisa eest. Mekkisime igal pärastlõunal nende nõukaaegse sisustusega elutoas tsuikat (Ţuică - kange puuviljabrändi) ja mõnusalt haput koduveini. Ja muidugi sõime sarmale't - hakkliha-riisi-täidisega viinamarjalehti.

meie "vanavanemad", Neli ja Nikolai

sarmaleeeee

Neli ja Nikolai koduõu

külmunud viinamarjad

Jõululaupäev oli küllaltki euroopalik - tõmbasime end Clothilde pesas ahju äärde kerra ja vaatasime arvutist "Üksinda kodus" ja laulsime kõige tuntumaid jõululaule. Aga 25nda hommikul sattusime hoopis teise dimensiooni. Hommikul läksime koos kogu külarahvaga kirikusse. Me ei osanud muidugi tseremoonia ajal midagi teha - seisime lihtsalt seina ääres ja võtsime viisakusest mütsid peast, kui kõik teised põlvitasid ja mingeid religioosseid viisijupikesi laulsid. Aga Julial hakkas poole peal halb, ja nähes ta lubivalget nägu, otsustasin, et parem on ta sealt kiiremas korras välja toimetada. Ma pole vist kunagi varem korraga nii palju tapvaid pilke kohanud, kui sellel teekonnal pinkidest kirikuukseni. Ilmselt oleme pärast seda juhtumit kohalike kurjategijate nimistus ja meist räägitakse tänase päevani kui "tüdrukutest, kes lahkusid kirikust enne jumalateenistuse lõppu", ehehee. See selleks, värske õhk tegi head, ja otsustasime natuke ümbruskonnas jalutada ja pilte teha. Jõudsime just küla peatänavale tagasi, kui nägime, et rahvas hakkab kirikumäelt alla marssima. Väravas aga ootas neid miski jõulusoku laadne vend koos kaaslasega, kellele tuli sümboolset almust anda. Kui kõik olid tänavale jõudnud, kargasid kusagilt nurga tagant välja umbes 10 rahvariietes noormeest koos kahe mustlasmuusikuga; tüübid esitasid viiuli-ja akordionimuusika saatel veidra koreograafiaga rivitantsu. Pärast seda käisid nad kogu bandega majast majja ning korraldasid paraja tramburai: kõigepealt marsiti tantsu-laulu saatel majja sisse, pakuti peremehele napsu, tantsutati perenaist ja siis pandi kõik noored neiud toolidele istuma, ja tõsteti lauldes ja erinevaid tooste hüüdes koos toolidega lae alla. Kõrvalt vaadates oli igati äge, aga ise seal toolil istudes oli ainuke mõte "peaasi, et pead lakke ära ei lööks". Tagantjärgi kohalikelt uurides ja kodus guugeldades sain muidugi teada, mis on selle etenduse tagamaad: rumeenia keeles kutsutakse seda "căluş" ja tantsijaid "Căluşari" , kes väidetavalt olla olnud mingi salajase meesteühingu liikmed, ja kõik, kelle majja nad põikavad, saavat hea õnne ja pika ea osaliseks. Selle traditsiooni juured ulatuvad kuhugi kristluse-eelsesse aega, aga tänapäeval seda enam kuigi laialt ei praktiseerita. Isegi paljud kohalikud, kellele oma jõulu-elamustest rääkisin, ütlesid, et nad ei ole seda kunagi oma silmaga näinud.

külakirik

sokuke ja sõber nõuavad kiriklastelt raha

paras akrobaatika

sümboolne naps

sokukeee

perenaise tantsutamine

mustlasmuusikud

enne tooli-intsidenti, kui ma veel ei teadnud, mis juhtuma hakkab

Sama päeva õhtul toimus küla seltsimajas noorte pidu, kus kuulati väga valju muusikat, jagati hõõgveini ja tantsiti olematu meetrumiga rumeenia rahvamuusika saatel. Muidu nagu tüüpilisest noorte peost eriti ei erinenudki.

Siin on veel üks video sellest calusaride tantsust:

Tõenäoliselt olid need siiani minu kõige meeldejäävamad jõulud, kuigi seda päris-jõulutunnet nagu eriti ei olnud. 

tagasi Timisoara poole

2104 km

Pea kuu aega on möödas eelmisest postitusest; teen järjepidevat tööd, teenimaks välja ka "Aasta Laiskur 2012" tiitlit. Viimati mainisin, et seiklen mööda Rumeeniat ringi. Seda ma ka tegin, nüüd on aeg sellest pikemalt kirjutada.

Pärast Brasovi ja eestlastega hüvasti jätmist viis üks sõbralik ja vastutulelik autojuht mind Sibiusse - armas Tartu-sarnane ülikoolilinn. Korra olen sinna juba varem sattunud, kui detsembri algul Beatricega koos ringi seiklesime. Jõululaat oli keskväljakul endiselt püsti ja kogu linn säras jõulutulede hiilguses. Tegemist on Euroopa Kultuuripealinnaga 2007, annab tunda, et linna arenduse ja vanade hoonete restaureerimisega on tiitli nimel vaeva nähtud. 

vaade keskaegse vaatetorni tipust

õigeusu katedraal - üks uhkemaid, mida siiani näinud olen

tänavakunst. vasakul "rikas inimene", paremal "veel rikkam inimene"

Sibiust veel nii palju, et seiklesin seal seekord ainult ühe õhtu, jalutasin mööda linna, proovisin kõige s*** kohalikku toitu ja õppisin koos paari kohalikuga hiliste öötundideni hõõgveini seltsis rumeenia keelt. Hommikul seiklesin linnapiiri, meisterdasin mäki juustuburgeri paberist sildi "ARAD" ja jäin tee äärde ootama. Seekord näkkas ühe kaubiku-juhiga, kes pidi küll tee peal tellimuste tõttu paar kõrvalepõiget tegema, aga viis mind pärastlõunaks otse Aradi kesklinna. Sealsed vabatahtlikud olid just ametis oma viimase ühise jõuluõhtu korraldamisega, enne kui nad ükshaaval erinevatesse Euroopa riikidesse hakkasid lendama. Igatahes veetsin nendega koos 4 üliägedat päeva ja ööd, irnusime end sada korda kõveraks, uurisime kohalikku ööelu ja vaatasime häid filme. Kaamera ununes selle aja jooksul täitsa ära, leidsin ainult ühe pildi mingi meeskoori esinemisest.

Paar päeva enne jõule tuli aeg end Timisoara poole asutada. Anne-Mona, Marina ja Belaid pidid sealt lõuna paiku lennuki peale minema, aga meie kõigi rõõmuks ütles mikrobussi juht meile hommikul, et nii suure pagasiga ta meid peale võtta ei saa. Rongijaamast öeldi, et peame vähemalt tunnikese ootama, aga siis oleks juba natuke kiireks läinud, nii et võtsime 4 peale takso. Sõita oli kusagil 50 km, nii et hind tuli sama (või isegi odavam), kui neli rongipiletit kokku. Aga taksojuht oli küll paras frukt. Muidugi hakkasime ise ka teda veidi provotseerima. Küsisime, et "Kuule kas sul Sandu Ciorba't on?". Selle peale läks tüüp päris marru,  hakkas kätega vehkima ja karjus "NO MANELE!!!". Hea, et autot tee äärde ei tõmmanud ja meid välja ei visanud, ehehee. Lõpuks pani raadiost Adele "Someone Like You" ja ütles "säh teile Adele Ciorbat!". 

(P.S. Manele = kohalik ossimuusika, segu balkani rütmidest, rumeenia rahvaviisidest ja imalast sündipopist; Sandu Ciorba = selle žanri üks säravamaid pärle)

Timisoaras kohtusin Zuzana ja Juliaga, kellega järgmisel hommikul juba Romoseli poole hääletasime. See on üks väike külake, kus veetsime oma esimesed ehtsad rumeenia jõulud (aga nendest jõulutraditsioonidest ja -kommetest kirjutan ilmselt hiljem eraldi postituse). Siin aga pilte Timisoarast - tegemist on suuruselt teise, aga tõenäoliselt kõige modernsema ja kultuursema linnaga. 

jessukese sünnilugu - kohustuslik element igal jõululaadal

oli üks tore underground üritus mõnusate bluusilike ballaadide ja rumeenlastest etlejatega. ilmselt olid nad koomikud, sest kõik naersid.

street art

Pärast Timisoarat seklesin Kesk-Rumeeniasse Alba Iulia lähistele kamba kohalikega uut aastat vastu võtma. Midagi sensatsioonilist ei olnud, grill, chill, ilutulestik ja kolmepäevane manele-pidu. Selleks ajaks olin juba 3,5 nädalat kodust eemal olnud ja hakkas kerge reisiväsimus tulema, nii et otsustasin läbi Bukaresti tagasi Brailasse rännata. Õhtut sisustasime seekord lätlastega, presenteerides teineteisele kõige imalamaid pophitte Lauris Reiniksist Vaido Neigausini. Paar pilti Bukarestist kah.

Igatahes, tore oli näha kõiki saatusekaaslasi teistes linnades ning kohalikega rumeenia keelt purssida. Üksinda hääletamine ei ole ka üldsegi hirmus, sest siin on see üsna tavaline. Ainult kohati võib veidi igav olla, ja kui autojuht sõnakestki inglise keelt ei räägi, hakkab tihe suhtlus lõpuks ajudele, sest kui ma tahan rumeenia keeles rääkida, pean kogu aeg igale sõnale eraldi keskenduma, et midagi aru saada. Ja see väsitab. Aga Google Maps'i abiga arvutasin kokku, et seiklesin selle peaaegu-nelja nädala jooksul läbi ligikaudu 2104 kilomeetrit. Igati eeskujulik. Nüüd vedelen veel paar päeva Brailas ja siis uuele (kuid seekord väiksemale) ringile, sest meil kestab puhkus veel täpselt nädal aega. Adios!