jõulud à la Rumeenia

Kui palju kulub aega, et võtta end kokku ja kirjutada veidi lähemalt rumeenlaste jõulutraditsioonidest? Kaks & pool kuud on vist küllaltki optimaalne... Õnneks oli 2011-aasta-Reeli piisavalt arukas, et kõige nähtu-kuuldu kohta veidi märkmeid teha; olen talle selle eest südamest tänulik.

Mainisin eelmises postituses, et veetsin oma jõulud koos Zuzana ja Juliaga ühes väikeses külakeses Rumeenia lõunaosas. Pesitsesime Clothilde juures, kes elab koos ühe teise vabatahtlikuga väikeses talumajakeses. Vedasime iga päev õuest puid tuppa, sulatasime pliidi peal lund (sest kaev oli kuival) ja käisime iga päev ühe vanapaari juures, kes olid meile lõpuks nagu vanaema ja vanaisa eest. Mekkisime igal pärastlõunal nende nõukaaegse sisustusega elutoas tsuikat (Ţuică - kange puuviljabrändi) ja mõnusalt haput koduveini. Ja muidugi sõime sarmale't - hakkliha-riisi-täidisega viinamarjalehti.

meie "vanavanemad", Neli ja Nikolai

sarmaleeeee

Neli ja Nikolai koduõu

külmunud viinamarjad

Jõululaupäev oli küllaltki euroopalik - tõmbasime end Clothilde pesas ahju äärde kerra ja vaatasime arvutist "Üksinda kodus" ja laulsime kõige tuntumaid jõululaule. Aga 25nda hommikul sattusime hoopis teise dimensiooni. Hommikul läksime koos kogu külarahvaga kirikusse. Me ei osanud muidugi tseremoonia ajal midagi teha - seisime lihtsalt seina ääres ja võtsime viisakusest mütsid peast, kui kõik teised põlvitasid ja mingeid religioosseid viisijupikesi laulsid. Aga Julial hakkas poole peal halb, ja nähes ta lubivalget nägu, otsustasin, et parem on ta sealt kiiremas korras välja toimetada. Ma pole vist kunagi varem korraga nii palju tapvaid pilke kohanud, kui sellel teekonnal pinkidest kirikuukseni. Ilmselt oleme pärast seda juhtumit kohalike kurjategijate nimistus ja meist räägitakse tänase päevani kui "tüdrukutest, kes lahkusid kirikust enne jumalateenistuse lõppu", ehehee. See selleks, värske õhk tegi head, ja otsustasime natuke ümbruskonnas jalutada ja pilte teha. Jõudsime just küla peatänavale tagasi, kui nägime, et rahvas hakkab kirikumäelt alla marssima. Väravas aga ootas neid miski jõulusoku laadne vend koos kaaslasega, kellele tuli sümboolset almust anda. Kui kõik olid tänavale jõudnud, kargasid kusagilt nurga tagant välja umbes 10 rahvariietes noormeest koos kahe mustlasmuusikuga; tüübid esitasid viiuli-ja akordionimuusika saatel veidra koreograafiaga rivitantsu. Pärast seda käisid nad kogu bandega majast majja ning korraldasid paraja tramburai: kõigepealt marsiti tantsu-laulu saatel majja sisse, pakuti peremehele napsu, tantsutati perenaist ja siis pandi kõik noored neiud toolidele istuma, ja tõsteti lauldes ja erinevaid tooste hüüdes koos toolidega lae alla. Kõrvalt vaadates oli igati äge, aga ise seal toolil istudes oli ainuke mõte "peaasi, et pead lakke ära ei lööks". Tagantjärgi kohalikelt uurides ja kodus guugeldades sain muidugi teada, mis on selle etenduse tagamaad: rumeenia keeles kutsutakse seda "căluş" ja tantsijaid "Căluşari" , kes väidetavalt olla olnud mingi salajase meesteühingu liikmed, ja kõik, kelle majja nad põikavad, saavat hea õnne ja pika ea osaliseks. Selle traditsiooni juured ulatuvad kuhugi kristluse-eelsesse aega, aga tänapäeval seda enam kuigi laialt ei praktiseerita. Isegi paljud kohalikud, kellele oma jõulu-elamustest rääkisin, ütlesid, et nad ei ole seda kunagi oma silmaga näinud.

külakirik

sokuke ja sõber nõuavad kiriklastelt raha

paras akrobaatika

sümboolne naps

sokukeee

perenaise tantsutamine

mustlasmuusikud

enne tooli-intsidenti, kui ma veel ei teadnud, mis juhtuma hakkab

Sama päeva õhtul toimus küla seltsimajas noorte pidu, kus kuulati väga valju muusikat, jagati hõõgveini ja tantsiti olematu meetrumiga rumeenia rahvamuusika saatel. Muidu nagu tüüpilisest noorte peost eriti ei erinenudki.

Siin on veel üks video sellest calusaride tantsust:

Tõenäoliselt olid need siiani minu kõige meeldejäävamad jõulud, kuigi seda päris-jõulutunnet nagu eriti ei olnud. 

tagasi Timisoara poole