teeme ära

Mõtlesin umbes kuu aega tagasi, et kuna meie projekti põhiteema on roheline eluviis, saaks sellega väga edukalt siduda midagi "Teeme Ära" sarnast. Hakkasin guugeldama ja leidsingi, et 24. septembril toimub juba teist korda "Let's Do It, Romania", tegin Club Voltinile ettepaneku kogu vabatahtlike grupiga seal osaleda ja nad olid nõus. Eile saime lõpuks info ka, kuhu läheme ja mida tegema - hakkame Braila monumental park'i koristama. Pühapäeva hommikul sõidame peaaegu nädalaks Predeal'i, kus toimub on-arrival training, mida vahepeal edasi lükati. Sellega peaks ametlikult lõppema meie ettevalmistusperiood ja alates oktoobrist hakkab reaalne vabatahtliku teenistus pihta. Siiani oleme ainult korra nädalas erinevates vanadekodudes ja puuetega laste keskustes oma beneficiar'idega tutvumas käinud. Sel nädalal tundsin esimest korda, et inimesed tolles vanurite päevakodus, kus me Marielliga käisime, võtsid meid tõesti hea meelega vastu. Ma ei räägi siinkohal vanuritest, vaid töötajatest. Eelmises kohas tegeles meiega ainult üks naine, kellega ma oma algelises vene keeles mingil määral suheldud sain, ning umbes pooltel juhtudest veetsime terve päeva lihtsalt tema kabinetis istudes ja oodates. Või siis lillepilte vaadates või tema arvutisse skaipi installides. Vanuritega olime koos ainult paaril korral, siis kui lilli meisterdasime ja siis kui loomaaias käisime. Proua Larissa hoiak oli igatahes ebameeldivalt tõrjuv ja üle-eelmisel nädalal, kui ta jälle väitis, et tal on kiire ja meie jaoks tööd pole, otsustasime, et enam sinna aega
 raiskama ei lähe. Ja õnneks leitigi meile teine koostööorganisatsioon. Aga seda ma veel ei tea, mida me selles uues kohas täpselt tegema hakkame, ilmselt jääb oma päeva sisustamine ja tegevuste välja mõtlemine jälle meie endi teha. Vähemalt teame, et oleme oma ideede ja pealehakkamisega seal oodatud.

Bucureşti ♥

Eelmisel nädalavahetusel, kohe pärast Gura Portitiei'd käisin lõpuks esimest korda Bukarestis. Kusagil 4-5 ajal pärast lõunat hakkasime Bea ja Marielliga Brailast hääletama. Esimene autojuht oli mingi noor tüüp, kes peale rumeenia keele eriti midagi muud ei osanud, aga oli niisama tore ja sõbralik, kui välja arvata, et ta rääkis 40% sõiduajast telefoniga, sõitis kiirusvahemikus 110-130 km/h ja tegi mitte just kõige sirgema tee peal topelt möödasõitu. Igatahes, töö kiire ja korralik, vähem kui tunni ajaga olime Buzaus, kust oli veel umbes pool maad jäänud. Järgmine autojuht, Ibrahim, oli Jordaaniast pärit moslemi-onu. Rääkisime piiiikalt islamiusust, jihaadist ja terrorirünnakutest. Tema väide, et Al-Qaeda on USAkate kokku pandud punt, ja et ükski pühendunud "päris" moslem Allahi pärast pomme põues ei kanna, ei tulnud mulle erilise üllatusena. Aga kõik muu, mis puudutas islamiusu sisulist poolt, ajas pea veel rohkem segi. Ühest küljest kinnitas ta, et ainult araablased saavad koraani läbinisti mõista, sest nad oskavad koraani algset keelt. Aga miks on siis vaja oma "püha valgust" neile välismaalastest uskmatutele jagada, kes nagunii sellest kunagi lõpuni aru saama ei hakka? Lihtsaim on vist selle üle mitte pead murda ja jääda selle tõlgenduse juurde, et kunagi oli üks Allahi-nimeline onu, ent tal oli väikene viga külges - talle meeldis teatud aineid pruukida. Ja ühel päeval, kusagil 600nda aasta kanti, kui ta oli jälle seeni söönud, kuulis ta Meka lähedal mäe peal hääli ja arvas, et Jumal räägib temaga. Et ta oli hea kõnemees, jäid inimesed teda lõpuks uskuma ning hakkasid tema ettekujutust järgima. Tegelikult võiks ju iga advokaat, kes oskab musta valgeks rääkida, inimestega manipuleerides luua oma religiooni. Iga Hitler või Cicero võiks hea tahtmise juures end prohvetiks tembeldada lasta. A see selleks.

Bukarest on ilus. Esiteks, kesklinna piires (mis on umbes sama suur kui terve Pärnu) leidub seal ainult üksikuid hulkuvaid koeri. Teiseks, seal toimub ALATI midagi - tänavamuusikud, meelelahutajad, kontserdid, festivalid, üritused. Ja kolmandaks, suurem osa inimestest oskab inglise keelt ning on väga vastutulelikud. Paljud, kellelt teed küsid, jalutavad suga kaasa ja juhatavad õigesse kohta, üks tüüp lasi meid isegi oma kuukaardiga metroo väravatest sisse. Laupäeval sain oma kauaigatsetud kultuurielamuse ka kätte. Avastasime kusagil lõuna paiku, et kesklinnas toimub George Enescu nimeline muusikafestival ja kontserdimaja kõrval vabaõhulaval esinevad kaks bigbandi ja üks kvartett. Tundus paljulubav ja otsustasime minna. Aga kui ma siis õhtul Põhja-Bukarestis trammipeatusesse jalutasin, kuulsin järsku puhkpillimuusikat ja lähemale minnes leidsin eest ühe cooli estraadiorkestri. Eriti äge oli see, et paar lugu olid sellised, mida ka Pärnu Noorte Puhkpilliorkester mänginud on, seda huvitavam oli mul neid kuulata. Häälestus oli paigas ja unisoon kõlas kah nii nagu peab. Tegin neist paar udust telefonivideot ka.

trompetipoisid hiilgasid rumeenlaste kreisi rahvamuusikaga

 no ja kes ei lõpetaks kontserti "Radetzky marsiga"...

Nii kui see kontsert läbi sai, kiirustasin kohe trammi peale. Ühe ülekäiguraja juures jäi mingi auto seisma ja üks tüüp hüüdis midagi rumeenia keeles. Olles nende suvaliste möödasõitjate kommentaaridega juba harjunud, vastasin nii muuseas, et ei mõika seda keelt ja kõndisin edasi. Aga kui siis inglise keeles hüüti "Did you enjoy the concert?" vaatasin lõpuks tagasi ja nägin, et see oli üks trompetimängijatest. "Ofcourse, it was great!" Nii lahe. Teisest kontserdist, kuhu ma algselt minema pidin, nägin ainult viimast esinejat. Aga see oli mõnus, mängisid peamiselt tuntumaid džässistandardeid ja tegid palju häid soolosid, eriti klaverimängija. Vahepeal oli mingi Glenn Milleri popurrii ka. Täpselt see, millest ma rohkem kui kuu aega puudust tundsin. 

Muidugi on Bukarestis olemas ka reaalne ööelu ja Kulturhaus on vist kõige ägedam klubi, mida ma oma elus näinud olen. Ma ei saanudki päris täpselt aru, kas seal on kokku 2 või 3 korrust, sest miskit toimus keldris ka.   Esimene lugu, mida sisse astudes kuulsime, oli Goran Bregovic'i "Kalasnijkov". Teistes saalides mängiti erinevaid indielugusid, rokkmuusikat ja alternatiivpoppi. Nii hea vaheldus oli, kõrvad jooksevad virtsavett juba sellest MTV pasast, mida Brailas iga nurga peal kuulda võib. Aga Kulturhausi kujundus ja atmosfäär olid üle prahi - pop art seinamaalingud, videoinstallatsioonid, fotod... Nagu mingi KuMu-reiv. Kahjuks meelitavad odav õlu ja tasuta sissepääs sinna natuke liiga palju inimesi, nii et kohati jääb liikumisruumi väheks. Teine vägev koht koli pubi/baar El Comandante, parajalt kreisi kompott 80ndate diskohittidest, punastest valgustitest ja Che Guevara piltidest. Kui keegi kunagi Bukaresti satub, siis need kohad soovitan kindlalt üle vaadata. Aga taksojuhid on ses linnas küll debiilikud. Eiravad kõiki liiklusreegleid ja teevad oma kollaste masinate Tokyo Drift'i ning kuulavad kogu aja kõige läägemat klubimuusikat, nii kuis kõlaritest välja annab. Ja enamiku ajast teevad rooli taga suitsu ka. Vähe sellest, paljud neist elavad väljaspool linna ja tunnevad ainult üksikuid tänavaid, kaarti neil muidugi ei ole ja GPSist ei ole nad kuulnudki. Sattusin ise ka ühe sellise otsa, kes tegi mulle umbes 15-minutise otsa asemel korraliku city tour'i ja küsis selle eest 20 leid, sest kuigi tal polnud aimugi, kas ta sõidab õiges suunas, tiksus taksomeeter kogu aeg edasi. Maksin talle poole sellest ja soovisin head õhtut. Pärast tulid muidugi süümekad, et äkki tal on kodus lapsed ja haige naine ja blablabla ja nüüd ta peab selle ülejäänud 10 leid oma taskust maksma ja lapsed ei saa 3 päeva nuudleid süüa. Järgmine kord kingin talle linna kaardi (GPSi jaoks mul raha pole).

Pühapäeva õhtul, kui olime jälle Buzau's (poolel teel Bukaresti ja Braila vahel), otsustas Club Voltini juhatus meile teada anda, et esmaspäev on meil kõigil vaba. Ei võinud ju tund-paar varem seda teha, oleks saanud kauemaks pealinna jääda. Fsdsfs. Nädal on olnud küllaltki sündmustevaene, ainus saavutus on see, et panime Gura Portitiei's tehtud fotodest ühe piltloo kokku, koos kommentaaride ja kõige muuga. Vabale ajale olen leidnud rakendust rumeenia keele iseseisva õppe näol. Tahaks selle juba kiiremini päris selgeks saada, et inimestega suhelda; ükspäev rääkis üks tädi mulle bussis mingit nalja, aga ma ei saanud aru. Ja õppimine aitab üsna edukalt peletada seda tunnet, et mitte midagi huvitavat ei ole teha, kuigi mitte alati. Aga ükspäev, kui tundsin, et tahaks ennast kuidagi kunstiliselt väljendada, läksin poodi ning ostsin ploki paberit, paki odavaid Hiina värvipliiatseid ja Hannah Montana pildiga teritaja. Hakkas parem küll. 

Olks, nüüd lõpetan selle blogi ajaloo kõige pikema jutu, uni on.

peaaegu, et ainus pilt, mille Bukarestis teha jõudsin

minu esimene rumeeniakeelne raamat, mille ma Google Translate'i abiga umbes 3 päevaga läbi lugesin (mõningatel juhtudel on 36 lehekülge tegelikult päris palju)

peşte şi pătrunjel

Juba jälle on rohkem kui nädal möödas sellest, kui viimati miskit kirjutasin. Selle ajaga olen jõudnud pool Rumeeniat läbi sõita. Teisipäeva varahommikul kusagil kuue ajal (pärast pooletunnist ootamist muidugi) pakkisime endid ja kotid-kohvrid rõõmsalt väiksesse mikrobussi ja alustasime sõitu Musta mere äärde. Kõigepealt 20 minutit bussisõitu, siis minipraamiga üle Doonau, siis veel teadmata aeg bussis loksumist ja 1,5 h järgmise laevukesega Doonau suudmes paarutamist. Lõunaks olime Gura Portitiei's kohal ja photo voice hakkas kohe pihta - jalutasime tund-paar oma kaameratega rannas edasi-tagasi ja kogusime materjali tulevase online-näituse jaoks. Pärast lõunasööki (kalasupp + kalapraad) rääkisime lühidalt living library'st ja tegime selle osaliselt ka praktikas läbi. Põhimõte on selles, et kõik inimesed on raamatud ja saad neid kindla aja jooksul "lugeda", ehk kusagil põõsa varjus küsimusi esitada. Põhiliselt kasutatakse seda meetodit erinevate eelarvamuste kõrvaldamiseks, ja tegelikult on see väga lihtne ja tõhus, sest mõnikord ei olegi inimestel muud vaja, kui lihtsalt teineteisega rääkida. Pärast õhtusööki (kalapasteet + kalapraad) pidu kaua ei kestnud, sest rahvas oli väsinud ja osadel meist tuli järgmisel hommikul jälle 6 ajal ärgata, et päiksetõusu pildistama minna. Teine päev oli foorumteatri päralt - minu jaoks väheinformatiivne ja igat pidi nähtud-tehtud teema, aga siiski oli igati fun teistega koos erinevaid piltlugusid välja mõelda. Lõuna-ja õhtusöök koosnesid muidugi jätkuvalt kalast koos rohke peterselli ja muude lisanditega. Kolmas päev, labürintteater oli kõige huvitavam ja värskendavam. "Playing with your soul and finding the way to yourself through the labyrinth", nagu Roxana seda kirjeldas. Harjutuste efekt ja iseloom oli sama, mis Süte praktilise psühholoogia kursusel, vastastikuse usalduse toel oma sisemise tõeni jõudmine. Mõningate jaoks vähem emotsionaalne, teiste jaoks rohkem. Aga avastamisrõõmu pakkus kindlasti kõigile. Minu lemmik oli muidugi harjutus, kus me pidime kinnisilmi mööda takistusi täis tuba "oma unistuste poole" liikuma ja kõigist bad guy'dest üle olema, kes motivatsiooni alla kiskusid. Inimmõistus on ikka nii kergesti manipuleeritav instrument, teed tiiru mööda tuba, saad vahepeal vett kraesse ja hüppad redeli pealt alla, aga pärast on tunne, nagu oleks terve maailma vallutanud... Aga see ongi kõigi nende mitteformaalse õppimise meetodite mõte - õpetada läbi mitteharjumuspäraste kogemuste ja elamuste.

Kokkuvõtteks võin selle 3 ja poole päeva kohta öelda, et ma ei ole vist kunagi nii lühikese aja jooksul nii palju kala söönud ja ma ei ole kusagil näinud randa, mille välisilme ja atmosfäär oleks nii lähedal paradiisile. Aa, Mustas meres sain ka lõpuks ujuda. Krdi soolane, fuuu.

kõik ülejäänud pildid asuvad siin

kõik on uus septembrikuus

... või siis ka mitte. See tähendab, et asjaajamine à la Rumeenia on endiselt teemas ja harjutame iga päev ühiselt ootamist ning jokutamist.

Aga kui nüüd viimase aja tegemistega kuskilt otsast pihta hakata, siis nädalavahetusel käisime teisel pool Doonaud mägedes turnimas ja kloostreid vaatamas. Pole täna pika jutu kirjutamise tuju, vaadake parem pilte. Aga obeseid nägime palju, sõime ühe kohaliku tuttava aiast arbuuse ja viinamarju, vahetasime autol rehvi ja pidasime Rumeenia kõige madalama mäestiku kõrgeimas tipus piknikku.

tavaline transport, eriti külades ja väiksemates linnades 

rõõmus mägilane, esimest korda kõrgemal kui 318 meetrit

 eriti tihe ja eriti professionaalne parkimine - tagasi tulles, praamil

Kolmapäevad on endiselt kohalike institutsioonide külastamise päevad. Siiani oleme kõik samas kohas käinud, meie Toni ja Marielliga St. Peteri vanadekodus. Seekord viisime nad kohalikku loomaaeda. Loomakestest oli veits kahju, elasid seal kitsastes puurides ja üks tiiger tundus eriti kondine, aga vanurid olid vaffad. Nagu väikeste lastega oleks välja läinud - ühed "jooksevad" grupil eest ära, ei viitsi teisi järgi oodata, rapsavad mööda minnes käega puulehti ja teevad jaburaid nalju. Iga korraga saame neist juba natuke rohkem aru, taipaks meie "keeleõpetaja" meile ainult grammatikat ja keelestruktuuri ka lõpuks õpetada, et oskaks ise lauseid moodustada...

Täna algas lõpuks see digifotograafiakursus, mida ma pikisilmi oodanud olen. Homme hommikul jätkame teooria teise poolega ja järgmisel nädalal, kui Musta mere äärde mitteformaalse õppe koolitusele sõidame, viime samas ka fotopraktika läbi. Gonna be fun! Hommikused sessioonid on ka minu jaoks huvitavamaks muutunud, viimased kaks päeva oleme tegelenud green drama'ga (põhimõtteliselt keskkonnaprobleemide käsitlemine draamavormis, kasutada võib pilditeatrit, pantomiimi, luulet, või mis iganes veel pähe tuleb). Mul endal tekib kogu aeg nii palju ideid, aga tundub, et paar inimest grupist ei ole sellest üldse huvitatud ja neil puudub motivatsioon. Samas loodan, et lähema paari nädala jooksul suudavad kõik teemasse rohkem sisse elada ja enda jaoks midagi huvitavat avastada. Ja rumeenia keele tundides on ka tegelt mingisugune areng siiski toimunud... Elu on ilus.