peşte şi pătrunjel

Juba jälle on rohkem kui nädal möödas sellest, kui viimati miskit kirjutasin. Selle ajaga olen jõudnud pool Rumeeniat läbi sõita. Teisipäeva varahommikul kusagil kuue ajal (pärast pooletunnist ootamist muidugi) pakkisime endid ja kotid-kohvrid rõõmsalt väiksesse mikrobussi ja alustasime sõitu Musta mere äärde. Kõigepealt 20 minutit bussisõitu, siis minipraamiga üle Doonau, siis veel teadmata aeg bussis loksumist ja 1,5 h järgmise laevukesega Doonau suudmes paarutamist. Lõunaks olime Gura Portitiei's kohal ja photo voice hakkas kohe pihta - jalutasime tund-paar oma kaameratega rannas edasi-tagasi ja kogusime materjali tulevase online-näituse jaoks. Pärast lõunasööki (kalasupp + kalapraad) rääkisime lühidalt living library'st ja tegime selle osaliselt ka praktikas läbi. Põhimõte on selles, et kõik inimesed on raamatud ja saad neid kindla aja jooksul "lugeda", ehk kusagil põõsa varjus küsimusi esitada. Põhiliselt kasutatakse seda meetodit erinevate eelarvamuste kõrvaldamiseks, ja tegelikult on see väga lihtne ja tõhus, sest mõnikord ei olegi inimestel muud vaja, kui lihtsalt teineteisega rääkida. Pärast õhtusööki (kalapasteet + kalapraad) pidu kaua ei kestnud, sest rahvas oli väsinud ja osadel meist tuli järgmisel hommikul jälle 6 ajal ärgata, et päiksetõusu pildistama minna. Teine päev oli foorumteatri päralt - minu jaoks väheinformatiivne ja igat pidi nähtud-tehtud teema, aga siiski oli igati fun teistega koos erinevaid piltlugusid välja mõelda. Lõuna-ja õhtusöök koosnesid muidugi jätkuvalt kalast koos rohke peterselli ja muude lisanditega. Kolmas päev, labürintteater oli kõige huvitavam ja värskendavam. "Playing with your soul and finding the way to yourself through the labyrinth", nagu Roxana seda kirjeldas. Harjutuste efekt ja iseloom oli sama, mis Süte praktilise psühholoogia kursusel, vastastikuse usalduse toel oma sisemise tõeni jõudmine. Mõningate jaoks vähem emotsionaalne, teiste jaoks rohkem. Aga avastamisrõõmu pakkus kindlasti kõigile. Minu lemmik oli muidugi harjutus, kus me pidime kinnisilmi mööda takistusi täis tuba "oma unistuste poole" liikuma ja kõigist bad guy'dest üle olema, kes motivatsiooni alla kiskusid. Inimmõistus on ikka nii kergesti manipuleeritav instrument, teed tiiru mööda tuba, saad vahepeal vett kraesse ja hüppad redeli pealt alla, aga pärast on tunne, nagu oleks terve maailma vallutanud... Aga see ongi kõigi nende mitteformaalse õppimise meetodite mõte - õpetada läbi mitteharjumuspäraste kogemuste ja elamuste.

Kokkuvõtteks võin selle 3 ja poole päeva kohta öelda, et ma ei ole vist kunagi nii lühikese aja jooksul nii palju kala söönud ja ma ei ole kusagil näinud randa, mille välisilme ja atmosfäär oleks nii lähedal paradiisile. Aa, Mustas meres sain ka lõpuks ujuda. Krdi soolane, fuuu.

kõik ülejäänud pildid asuvad siin