kõik on uus septembrikuus

... või siis ka mitte. See tähendab, et asjaajamine à la Rumeenia on endiselt teemas ja harjutame iga päev ühiselt ootamist ning jokutamist.

Aga kui nüüd viimase aja tegemistega kuskilt otsast pihta hakata, siis nädalavahetusel käisime teisel pool Doonaud mägedes turnimas ja kloostreid vaatamas. Pole täna pika jutu kirjutamise tuju, vaadake parem pilte. Aga obeseid nägime palju, sõime ühe kohaliku tuttava aiast arbuuse ja viinamarju, vahetasime autol rehvi ja pidasime Rumeenia kõige madalama mäestiku kõrgeimas tipus piknikku.

tavaline transport, eriti külades ja väiksemates linnades 

rõõmus mägilane, esimest korda kõrgemal kui 318 meetrit

 eriti tihe ja eriti professionaalne parkimine - tagasi tulles, praamil

Kolmapäevad on endiselt kohalike institutsioonide külastamise päevad. Siiani oleme kõik samas kohas käinud, meie Toni ja Marielliga St. Peteri vanadekodus. Seekord viisime nad kohalikku loomaaeda. Loomakestest oli veits kahju, elasid seal kitsastes puurides ja üks tiiger tundus eriti kondine, aga vanurid olid vaffad. Nagu väikeste lastega oleks välja läinud - ühed "jooksevad" grupil eest ära, ei viitsi teisi järgi oodata, rapsavad mööda minnes käega puulehti ja teevad jaburaid nalju. Iga korraga saame neist juba natuke rohkem aru, taipaks meie "keeleõpetaja" meile ainult grammatikat ja keelestruktuuri ka lõpuks õpetada, et oskaks ise lauseid moodustada...

Täna algas lõpuks see digifotograafiakursus, mida ma pikisilmi oodanud olen. Homme hommikul jätkame teooria teise poolega ja järgmisel nädalal, kui Musta mere äärde mitteformaalse õppe koolitusele sõidame, viime samas ka fotopraktika läbi. Gonna be fun! Hommikused sessioonid on ka minu jaoks huvitavamaks muutunud, viimased kaks päeva oleme tegelenud green drama'ga (põhimõtteliselt keskkonnaprobleemide käsitlemine draamavormis, kasutada võib pilditeatrit, pantomiimi, luulet, või mis iganes veel pähe tuleb). Mul endal tekib kogu aeg nii palju ideid, aga tundub, et paar inimest grupist ei ole sellest üldse huvitatud ja neil puudub motivatsioon. Samas loodan, et lähema paari nädala jooksul suudavad kõik teemasse rohkem sisse elada ja enda jaoks midagi huvitavat avastada. Ja rumeenia keele tundides on ka tegelt mingisugune areng siiski toimunud... Elu on ilus.