jälle üks vaba päev

Eelmine postitus oli küll päris motivatsioonivaene, kuid tegelikult oleme ikka natuke asjalikud ka olnud (lõpuks!). Eelmise nädala teisipäeval sain siis lõpuks esimest korda lasteaias käidud. Mind paigutati koolieelikute (5-6 a) rühma. Esimeseks ülesandeks oli teritada u. 200 pliiatsit - kõige jubedam asi, mida ma eales teinud olen, näpud olid reaalselt villis pärast. Muidugi olid mul selleks kaks väikest abilist, Cosmin ja Robert, kes kasvataja manitsustest hoolimata salaja laua all pliiatseid teritasid, sel ajal kui teised mingit töölehte täitsid. Aga ma aitasin neil pärast töölehed ka ära täita, nii et lõpuks olid kõik rahul. Ülejäänud aja istusin laua taga, jälgisin, mida kasvataja lastega teeb ja üritasin mõnedega neist väikest rumeeniakeelset vestlust aretada. Õigemini, nemad rääkisid minuga kogu aeg, aga ma lihtsalt ei osanud alati vastata. Kuulasin koos nendega muinasjuttu, vaatasin, kuidas nad üksteisele laule, luuletusi ja tantse esitavad ning siis oligi mu "tööpäev" juba läbi, sest lastel oli lõunasöök ja pärast seda uneaeg. Nüüd ma vähemalt tean, kuidas need nublud seal on ja mida nad tavaliselt teevad, nii et oskan neile omalt poolt mingeid tegevusi ette valmistada. Proovin seda kuidagi oma projekti teemaga ("rECOgnise the GREEN") ka siduda, võib-olla üritan neile läbi mängude ja lugude selgitada, kui tähtis on säästa vett ja elektrit ning prügi mitte maha visata. Mina õpetan neile uusi mänge ja laulukesi, nemad aitavad mul rumeenia keele kiiremini selgeks saada - igati win-win situation ju. Ja nad on ülinummid, nii et nendega koos olemine on pigem fun kui kohustus.

Vahepeal olin paar päeva kodus haige, aga reedel käisime ühes kohalikus gümnaasiumis living library abil EVS'i ja Youth in Action programmi promomas. Saime endale ühe 9. klassi ja arutasime umbes tunni aja jooksul väikestes gruppides nende tulevikuplaane ja tutvustasime, mis võimalusi annab Youth in Action programm. Kuigi osad neist ei rääkinud inglise keelt praktiliselt üldse, saime siiski jutud aetud. Ja muidugi tahtsid kõik meiega koos pilte teha ja meie Facebooki kasutajanimesid teada. Armas. Aga veel armsam oli see, et nende õpetaja on 2 korda Eestis käinud (Tallinnas ja Lahemaal) ning õpetas lastele Põhja-Eesti pankranniku põhjal kivimeid. Ja koridoris seina peal oli selline väljapanek:

Laupäev jätkus YiA promomise tähe all, sest me korraldasime kohalikele noortele metsas aardejahi, kus igas punktis oli info EVSi kohta ja lõpuks tuli vastata küsimusele. Ja muidugi oli igas punktis mingi mäng või muu ülesanne, et lõbusam oleks. Osalejaid tuli kokku üle 50 ja kõik olid ülientusiastlikud, nii et võib üritusega rahule jääda. Kuigi 1,5h külma käes puu taga kükitamist ja orienteerujate ootamist andis köhale-nohule hoogu juurde, nii et lutsin jälle siin oma külmas korteris Propolis C tablette ja joon teed. Tegelikult oli mul plaan täna esimest korda Galati minna (üks teine suurem linn, meist u. 30 km kaugusel), aga otsustasin, et parem olen kodus ja hävitan vaikselt nohupisikuid. Pealegi, ma pean ju varsti jälle lasteaeda minema, aga ei taha seal kõiki pisikesi nublusid nakatada. 

Aga siiski, terve päev kodus istumist on minu jaoks ajusurm, nii et otsustasin jälle natuke linna uurida. Seekord  võtsin bussi nr. 5, sest tahtsin teada, kus selle lõpp-peatus on. Päris lõppu ma vist ikkagi ei jõudnud, tulin üks peatus varem maha ja hakkasin vaikselt tagasi kõndima. Ja veendusin taaskord, et elu äärelinnas on ikka VÄGA vaene. Vaatasin just hiljuti Emir Kusturica filmi "Time of the Gypsies" ja avastasin, et ega need 80ndate lõpul Jugoslaavias, Sarajevo lähedal filmitud kaadrid ei olegi nii erinevad mõningate tänapäeva rumeenlaste elust. Ainult autosid on veidi rohkem ja loomi võib-olla vähem. Aga siiski, täpselt samad lagunevad hurtsikud ja katteta mudased teed, mida mööda nad iga päev oma hobuvankritega erinevaid aiasaadusi turule viivad. Ja isegi kui nende naised on veidi moodsamates riietes ja mukitud, paistavad läikivroosade huulte tagant hambutud naeratused, mis reedavad olematut sotsiaaltoetust ja tervisekindlustust. Euroopa Liidust pole seal haisugi. Aa, ja muidugi koerad... Korraks võttis ikka põlvist nõrgaks küll, kui teisel pool maanteed jälle üks kümnepealine kamp kogunes ja nad üksteise pihta kurjalt haukuma hakkasid. Õnneks nad mind vist ei märganud, muidu oleks ma teinud umbes 10 sekundit oma elu kiireimat jooksu ja pärast lähimas traumapunktis haavu sidunud. Nad ei ole üldiselt inimeste suhtes agressiivsed, aga kui neid on palju ja nad tunnetavad inimese hirmu (millest ma endiselt üle saanud ei ole), võivad nad väga ootamatult käituda. Üksi ja pimedas ma sellesse naabruskonda igatahes ei lähe. Aga lähiajal ja päevavalges kindlasti, sest ma ei jõudnud nende eluolust ühtegi pilti teha.

Goran Bregovic - Talijanska ("Time of the Gypsies" soundtrack, üks kummastavamaid lugusid, mida ma eales kuulnud olen)

ce-i cu voi?

Sügis hakkab tulema vist, iga päev kui mööda Mihai Eminescu tänavat jalutan, näen, et jälle on mõni resto või kohvik oma väliterrassi kokku pakkinud. Brasovis (mägedes) sadas pühapäeval lund. Öösiti on ka juba jahedam magada, ei piisa enam ainult tekikotist. Teatasime siis Club Voltinile, et okei, tahaks nüüd tekke saada, palavad ööd on möödas. Ja ennäe, tüübid andsid meile m a g a m i s k o t i d. Eriti mõistlik ju. Ma ei kujuta ettegi, mitu inimest sellega kusagil muda sees telkimas on käinud, jätsin kaheks ööks rõdu peale tuulduma, enne kui oma puhaste linade vahele selle võtta julgesin. Aga täpselt selle kahe tekivaba öö jooksul suutsin veits külmetuda ja endale köha-nohu hankida. Ja ega see nädalavahetusel katkiste tennistega mööda vihmasajust Bukaresti ringi jooksmine ka vist head ei teinud...

Enivei, ilmad lähevad külmaks, tänavatel keegi enam arbuuse ei müü, prügiauto käib endiselt hommikuti kella 6 ajal maja ees kolistamas (kuulen seda isegi läbi suletud akende), tööülesanded Voltinis on ikka kõigi jaoks suur pudrujakapsad ja liiklusummikud üleskaevatud peatänaval ei paista lõppevat. Ahjaa, liiklusest rääkides - täna poest tulles veendusin taaskord, et valgusfoorid on rumeenlaste jaoks lihtsalt linnapildi kaunistamiseks. Kedagi ei huvita, mis värvi tuli seal parasjagu põleb. Minupoolest kasutagu neid ainult jõulude ajal siis, aitab muude tulukeste arvelt kokku hoida.

ükspäev kui viitsimist on, kirjutan midagi ilusat ka. ja näitan ilusaid pilte. täna mitte. îmi pare rău. 

predeal

On arrival training, 70 EVS vabatahtlikku 22 riigist üle Euroopa, 5 päeva, maailma parim seltskond ja ilus loodus. Rääkisime Rumeenia kultuurist, keelest, tavadest, EVS programmist, konfliktide lahendamisest, jne.

Pühapäeval pärast majutust ja õhtusööki jagati meid kolme gruppi, igal grupil kaks koolitajat (meie omad olid kõige ägedamad muidugi). Esmaspäeval tutvusime teiste grupiliikmete ja nende projektidega ja igaüks tõmbas loosiga endale ühe salasõbra, kellele tuli kogu ülejäänud nädala jooksul meeldivaid üllatusi teha.

Teisipäev algaski armsa üllatusega, olin veits tõbine ja hommikusele koolitusele minnes leidsin enda hotellitoa ukse eest väikese meetopsi, mille juures oli kiri minu hoolitsevalt salasõbralt: "Did you know that honey is good for your health? Have a good day, dear!". Hiljem, pärastlõunal anti meile ERITI äge ülesanne - pidime 5-6-liikmelistes gruppides linna peale minema ja kohalikelt rumeenia kultuuri ja tavade kohta küsima. Ja lisaks sellele pidime kõik ostma 1 lei väärilise objekti ja seda mitu korda kohalikega vahetama, et midagi väärtuslikumat saada. Üks grupp sai Rumeenia teedeatlase, teine kampsuni ja kolmas Neitsi Maarja pildi; meie saak piirdus kivikestega juukseklambri ja mingi automootori jupiga. Aa, ja muidugi olime kättpidi nööriga kokku seotud. 

pidime kaks kohalikku ka nõusse rääkima, et nad meiega kokku seotult pildile tuleks - leidsime tee äärest kaks ehitajat

Kolmapäeval arutlesime eelmise päeva linnaseikluste üle ja rääkisime veelgi põhjalikumalt keelest ja kultuurist, muuhulgas pidime gruppides Dracula legendist lühinäidendeid tegema. Neljapäeval arutlesime EVS vabatahtlike õiguste ja kohustuste üle, rääkisime Skype'is ühe National Agency tüübiga. Fun Fact: kõigis kolmes grupis, kes NA tüübiga rääkisid, olid põhiliselt Club Voltini vabatahtlikud (ehk siis meie) oma muredega arvuti ees, sest teistel lihtsalt ei olnud millegi üle kurta. Armas, eks. 

Neljapäeva õhtul toimus salasõprade paljastamise tseremoonia - kõik koos ühes hämaras ruumis, küünalde ja vaikse muusikaga. Istud tooli peal, räägid nädala jooksul saadud kingitustest ja siis pöörad ümber ja näed, kes sulle üllatusi tegi. "You're not secret friends anymore. You are FRIENDS! Let's make a group hug!" Täielik Sütevaka koolilaagri tunne tuli peale seal, nagu oleks 3 aastat ajas tagasi läinud ja uuesti meie rebaste-tseremoonia läbi elanud. See hetk oli kindlasti üks põhjusi, miks mul oli nii kahju Predealist lahkuda. Seda enam, et meie projekti grupp pesitseb ainsana Ida-Rumeenias, teised on kõik kas Bukarestis, Transilvaanias või Ungari piiri ääres. Kahju on, sest see teeb teistele külla mineku palju raskemaks ja aeganõudvamaks, näiteks rongiga Brailast Aradi või Cluji jõudmiseks kulub minimaalselt 15 tundi. Ma loodan vähemalt osa neist inimestest paari kuu pärast mid-term meetingul kohata. Ja veel ägedam oleks, kui see toimuks samas kohas, sest kogu hotelli staff oli lõpuks nagu osa meie vabatahtlike grupist. Teisipäeva õhtul oli meil söögisaalis pidu, palju toitu, kohalikku veini ja palinka't ja elav muusika. Ühel hetkel otsustati laudade vahel limbot tantsima hakata ja muidugi liitus ka üks ettekandjatest, kes end koos kahe leivakandikuga nööri alt läbi vingerdas. Kõik töötajad olid nagu päris INIMESED, mitte tuima näoga ja emotsioonideta robotid, kes lihtsalt teevad oma tööd. Aa, ja ma sain 5 ööd PÄRIS voodis magada - hea vaheldus eelmisest sajandist pärit kulunud sohvale...

Kokkuvõtteks läks kogu see värk küll igati asja ette, sain palju uusi tutvusi, infot Rumeenia kohta, ideid, kuidas organisatsioonisiseseid probleeme lahendada, jne. Aga praegu on küll eriti lamp Brailas tagasi olla, ja motivatsioon langeb iga hetkega, mil mõtlen, kui palju parem saaks olukord tegelikult olla. Ja kui paljud probleemid võiks olemata olla, kui meie armas president meiega rohkem suhtleks ja info liiguks. 

palju mägesid...

... ja palju ilusaid inimesi (siin on ainult osa neist)