predeal

On arrival training, 70 EVS vabatahtlikku 22 riigist üle Euroopa, 5 päeva, maailma parim seltskond ja ilus loodus. Rääkisime Rumeenia kultuurist, keelest, tavadest, EVS programmist, konfliktide lahendamisest, jne.

Pühapäeval pärast majutust ja õhtusööki jagati meid kolme gruppi, igal grupil kaks koolitajat (meie omad olid kõige ägedamad muidugi). Esmaspäeval tutvusime teiste grupiliikmete ja nende projektidega ja igaüks tõmbas loosiga endale ühe salasõbra, kellele tuli kogu ülejäänud nädala jooksul meeldivaid üllatusi teha.

Teisipäev algaski armsa üllatusega, olin veits tõbine ja hommikusele koolitusele minnes leidsin enda hotellitoa ukse eest väikese meetopsi, mille juures oli kiri minu hoolitsevalt salasõbralt: "Did you know that honey is good for your health? Have a good day, dear!". Hiljem, pärastlõunal anti meile ERITI äge ülesanne - pidime 5-6-liikmelistes gruppides linna peale minema ja kohalikelt rumeenia kultuuri ja tavade kohta küsima. Ja lisaks sellele pidime kõik ostma 1 lei väärilise objekti ja seda mitu korda kohalikega vahetama, et midagi väärtuslikumat saada. Üks grupp sai Rumeenia teedeatlase, teine kampsuni ja kolmas Neitsi Maarja pildi; meie saak piirdus kivikestega juukseklambri ja mingi automootori jupiga. Aa, ja muidugi olime kättpidi nööriga kokku seotud. 

pidime kaks kohalikku ka nõusse rääkima, et nad meiega kokku seotult pildile tuleks - leidsime tee äärest kaks ehitajat

Kolmapäeval arutlesime eelmise päeva linnaseikluste üle ja rääkisime veelgi põhjalikumalt keelest ja kultuurist, muuhulgas pidime gruppides Dracula legendist lühinäidendeid tegema. Neljapäeval arutlesime EVS vabatahtlike õiguste ja kohustuste üle, rääkisime Skype'is ühe National Agency tüübiga. Fun Fact: kõigis kolmes grupis, kes NA tüübiga rääkisid, olid põhiliselt Club Voltini vabatahtlikud (ehk siis meie) oma muredega arvuti ees, sest teistel lihtsalt ei olnud millegi üle kurta. Armas, eks. 

Neljapäeva õhtul toimus salasõprade paljastamise tseremoonia - kõik koos ühes hämaras ruumis, küünalde ja vaikse muusikaga. Istud tooli peal, räägid nädala jooksul saadud kingitustest ja siis pöörad ümber ja näed, kes sulle üllatusi tegi. "You're not secret friends anymore. You are FRIENDS! Let's make a group hug!" Täielik Sütevaka koolilaagri tunne tuli peale seal, nagu oleks 3 aastat ajas tagasi läinud ja uuesti meie rebaste-tseremoonia läbi elanud. See hetk oli kindlasti üks põhjusi, miks mul oli nii kahju Predealist lahkuda. Seda enam, et meie projekti grupp pesitseb ainsana Ida-Rumeenias, teised on kõik kas Bukarestis, Transilvaanias või Ungari piiri ääres. Kahju on, sest see teeb teistele külla mineku palju raskemaks ja aeganõudvamaks, näiteks rongiga Brailast Aradi või Cluji jõudmiseks kulub minimaalselt 15 tundi. Ma loodan vähemalt osa neist inimestest paari kuu pärast mid-term meetingul kohata. Ja veel ägedam oleks, kui see toimuks samas kohas, sest kogu hotelli staff oli lõpuks nagu osa meie vabatahtlike grupist. Teisipäeva õhtul oli meil söögisaalis pidu, palju toitu, kohalikku veini ja palinka't ja elav muusika. Ühel hetkel otsustati laudade vahel limbot tantsima hakata ja muidugi liitus ka üks ettekandjatest, kes end koos kahe leivakandikuga nööri alt läbi vingerdas. Kõik töötajad olid nagu päris INIMESED, mitte tuima näoga ja emotsioonideta robotid, kes lihtsalt teevad oma tööd. Aa, ja ma sain 5 ööd PÄRIS voodis magada - hea vaheldus eelmisest sajandist pärit kulunud sohvale...

Kokkuvõtteks läks kogu see värk küll igati asja ette, sain palju uusi tutvusi, infot Rumeenia kohta, ideid, kuidas organisatsioonisiseseid probleeme lahendada, jne. Aga praegu on küll eriti lamp Brailas tagasi olla, ja motivatsioon langeb iga hetkega, mil mõtlen, kui palju parem saaks olukord tegelikult olla. Ja kui paljud probleemid võiks olemata olla, kui meie armas president meiega rohkem suhtleks ja info liiguks. 

palju mägesid...

... ja palju ilusaid inimesi (siin on ainult osa neist)