jälle üks vaba päev

Eelmine postitus oli küll päris motivatsioonivaene, kuid tegelikult oleme ikka natuke asjalikud ka olnud (lõpuks!). Eelmise nädala teisipäeval sain siis lõpuks esimest korda lasteaias käidud. Mind paigutati koolieelikute (5-6 a) rühma. Esimeseks ülesandeks oli teritada u. 200 pliiatsit - kõige jubedam asi, mida ma eales teinud olen, näpud olid reaalselt villis pärast. Muidugi olid mul selleks kaks väikest abilist, Cosmin ja Robert, kes kasvataja manitsustest hoolimata salaja laua all pliiatseid teritasid, sel ajal kui teised mingit töölehte täitsid. Aga ma aitasin neil pärast töölehed ka ära täita, nii et lõpuks olid kõik rahul. Ülejäänud aja istusin laua taga, jälgisin, mida kasvataja lastega teeb ja üritasin mõnedega neist väikest rumeeniakeelset vestlust aretada. Õigemini, nemad rääkisid minuga kogu aeg, aga ma lihtsalt ei osanud alati vastata. Kuulasin koos nendega muinasjuttu, vaatasin, kuidas nad üksteisele laule, luuletusi ja tantse esitavad ning siis oligi mu "tööpäev" juba läbi, sest lastel oli lõunasöök ja pärast seda uneaeg. Nüüd ma vähemalt tean, kuidas need nublud seal on ja mida nad tavaliselt teevad, nii et oskan neile omalt poolt mingeid tegevusi ette valmistada. Proovin seda kuidagi oma projekti teemaga ("rECOgnise the GREEN") ka siduda, võib-olla üritan neile läbi mängude ja lugude selgitada, kui tähtis on säästa vett ja elektrit ning prügi mitte maha visata. Mina õpetan neile uusi mänge ja laulukesi, nemad aitavad mul rumeenia keele kiiremini selgeks saada - igati win-win situation ju. Ja nad on ülinummid, nii et nendega koos olemine on pigem fun kui kohustus.

Vahepeal olin paar päeva kodus haige, aga reedel käisime ühes kohalikus gümnaasiumis living library abil EVS'i ja Youth in Action programmi promomas. Saime endale ühe 9. klassi ja arutasime umbes tunni aja jooksul väikestes gruppides nende tulevikuplaane ja tutvustasime, mis võimalusi annab Youth in Action programm. Kuigi osad neist ei rääkinud inglise keelt praktiliselt üldse, saime siiski jutud aetud. Ja muidugi tahtsid kõik meiega koos pilte teha ja meie Facebooki kasutajanimesid teada. Armas. Aga veel armsam oli see, et nende õpetaja on 2 korda Eestis käinud (Tallinnas ja Lahemaal) ning õpetas lastele Põhja-Eesti pankranniku põhjal kivimeid. Ja koridoris seina peal oli selline väljapanek:

Laupäev jätkus YiA promomise tähe all, sest me korraldasime kohalikele noortele metsas aardejahi, kus igas punktis oli info EVSi kohta ja lõpuks tuli vastata küsimusele. Ja muidugi oli igas punktis mingi mäng või muu ülesanne, et lõbusam oleks. Osalejaid tuli kokku üle 50 ja kõik olid ülientusiastlikud, nii et võib üritusega rahule jääda. Kuigi 1,5h külma käes puu taga kükitamist ja orienteerujate ootamist andis köhale-nohule hoogu juurde, nii et lutsin jälle siin oma külmas korteris Propolis C tablette ja joon teed. Tegelikult oli mul plaan täna esimest korda Galati minna (üks teine suurem linn, meist u. 30 km kaugusel), aga otsustasin, et parem olen kodus ja hävitan vaikselt nohupisikuid. Pealegi, ma pean ju varsti jälle lasteaeda minema, aga ei taha seal kõiki pisikesi nublusid nakatada. 

Aga siiski, terve päev kodus istumist on minu jaoks ajusurm, nii et otsustasin jälle natuke linna uurida. Seekord  võtsin bussi nr. 5, sest tahtsin teada, kus selle lõpp-peatus on. Päris lõppu ma vist ikkagi ei jõudnud, tulin üks peatus varem maha ja hakkasin vaikselt tagasi kõndima. Ja veendusin taaskord, et elu äärelinnas on ikka VÄGA vaene. Vaatasin just hiljuti Emir Kusturica filmi "Time of the Gypsies" ja avastasin, et ega need 80ndate lõpul Jugoslaavias, Sarajevo lähedal filmitud kaadrid ei olegi nii erinevad mõningate tänapäeva rumeenlaste elust. Ainult autosid on veidi rohkem ja loomi võib-olla vähem. Aga siiski, täpselt samad lagunevad hurtsikud ja katteta mudased teed, mida mööda nad iga päev oma hobuvankritega erinevaid aiasaadusi turule viivad. Ja isegi kui nende naised on veidi moodsamates riietes ja mukitud, paistavad läikivroosade huulte tagant hambutud naeratused, mis reedavad olematut sotsiaaltoetust ja tervisekindlustust. Euroopa Liidust pole seal haisugi. Aa, ja muidugi koerad... Korraks võttis ikka põlvist nõrgaks küll, kui teisel pool maanteed jälle üks kümnepealine kamp kogunes ja nad üksteise pihta kurjalt haukuma hakkasid. Õnneks nad mind vist ei märganud, muidu oleks ma teinud umbes 10 sekundit oma elu kiireimat jooksu ja pärast lähimas traumapunktis haavu sidunud. Nad ei ole üldiselt inimeste suhtes agressiivsed, aga kui neid on palju ja nad tunnetavad inimese hirmu (millest ma endiselt üle saanud ei ole), võivad nad väga ootamatult käituda. Üksi ja pimedas ma sellesse naabruskonda igatahes ei lähe. Aga lähiajal ja päevavalges kindlasti, sest ma ei jõudnud nende eluolust ühtegi pilti teha.

Goran Bregovic - Talijanska ("Time of the Gypsies" soundtrack, üks kummastavamaid lugusid, mida ma eales kuulnud olen)