Kui ma ütleks, et täna oli elusitt päev, siis ma valetaks. Aga öelda, et kõik oli üliarmas ja vahukooretriibuline, ei oleks ka õige. Hommik algas sellega, et magasin sisse ja jäin kella üheksasest trammist maha. Õnneks öeldi töö juurest, et pole hullu midagi, kui tund aega hilisema trammiga tulen. Läksin siis. Olin umbes poolel teel peatusest infokeskusesse kui üks vahva kutsa haukudes minu poole tuli. Mõtlesin, et keeran otsa ümber ja lähen teist teed kaudu, aga juba ta tuli koos oma sõbraga mulle järele. Jäin seisma, tõstsin veidi häält ja lootsin, et ehk lasevad jalga. Tutkitki (õhhõhõhõ kui loll sõna). Õnneks ilmus nurga tagant üks tädi, kes kutsasid enda juurde meelitada püüdis, et ma rahus edasi kõndida saaks. Aga ikka hakkasid nad kahekesi minu ümber keksima ja püksisäärest naksama, ja lisaks neile oli järsku paarkümmend meetrit eemal umbes kümnepealine koertekari. Tädi muudkui korrutas: "Ära karda, pole hullu midagi, nad tahavad ainult mängida!". Nende kahe suhtes oli tal ehk õigus, aga teised, kes eemal haukusid, küll seda meelt ei tundunud. See hetk oli täpselt nagu mingi gang-fight'i algus odavas Hollywoodi action-filmis. Kõnnid rahulikult mööda tänavat, kuni ühel hetkel avastad, et oled sattunud valesse neighbourhood'i - tulevad paar suure jutuga töllmokka ja hakkavad tõuklema. Aga neid ei tasu karta, sest nende eriala on provotseerimine. Peale suure jutu neist muud oodata pole. Karta tasub hoopis neid nukiraudade ja pesapallikurikatega kantpäid, kes kümnekesi tupiktänava väljapääsu varjutavad. Ilus elu mul siin, kas pole. Ja nii hakkab kaks korda nädalas kuni aasta lõpuni olema. Tegelt olen suuri edusamme teinud, kolm kuud tagasi oleks ma sellises olukorras totaalsesse paanikasse sattunud. Nüüd suudan vähemalt väliselt rahu säilitada. Loodan, et varsti harjun koertega täielikult ning ei pea enam trammist väljudes tundma, nagu astuks sõtta.
Pärast infokeskust ja pitsuparadiisist lahkumist muutus päev päikselisemaks. Pidin küll umbes 20 minutit trammis valjut sõimamist ja manele muusikat kuulama, aga kui lõpuks kesklinna jõudsin ja pagariärist juustusaia võtsin, hakkas elu järjest ilusam tunduma. Kirjutasin eelmises postituses meie Green Messenger projektist... Täna siis korraldasime Mihai Eminescu tänaval väljanäituse erinevate inimeste arvamustest. Küsimus oli selles, et kuidas inimesed lahendaksid keskkonnaprobleeme, kui neil oleks piisavalt võimu. Vastuseid oli seinast seina: küll taheti kõige eest trahve kaela määrida ja valitsust vallandada. Aga osad arvasid, et piisab ka sellest, kui väikse ümberõppe abil inimeste käitumis- ja mõtlemisviisi muuta. Hoolimata sellest, et ka meil on lõpuks sügis käes ja väljas kisub jahedaks, seisime pea kolm tundi seal oma laiali laotatud postrite keskel ja proovisime möödakäijatega jutule saada. Esialgu tundus, et kõik on väga ignorantsed ja nad peaaegu et vältisid seda tänavapoolt, kus meie olime (ilmselt arvasid, et tahame midagi müüa). Aga mida aeg edasi, seda rohkem hakati huvi tundma ja pärima. Seletasime neile oma algelises rumeenia keeles, mida me teeme ja üritasime väikest diskussioonigi aretada. Juba nendepoolne tühipaljas "Succes!" ja naeratus andsid palju motivatsiooni. Aga päeva nael oli feng-shui poe müüja, kes kõigepealt tõi meile valgele paberile kirjutatud teksti, a la "armastus muudab kõike" ja siis pakkus meile kõigile kuuma teed. See tegi tuju niiiiii heaks. Ja pärast seda tuli veel üks vabakutseline ajakirjanik, kes lubas homme meie tegemistest väikese loo kirjutada ja oma blogis avaldada. Rohkem reklaami tuleb alati kasuks. Enivei, igati kordaläinud pärastlõuna oli. Taaskord tõestus sellest, et mida vähem Club Voltin meie tegevustes osaleb, seda edukamad me oleme.
"Every day is the perfect day for a perfect day!"
---
That awkward moment kui sa ei suuda enam eesti keele osastavat käänet meenutada ja pead guugeldama ning sõpradelt abi küsima.
Update nr. 1: Ma kolisin (jälle) uude kohta! Elan nüüd Beatrice ja Marielliga samas korteris ja mu toakaaslaseks on Soraya Portugalist. Ta on minust aasta noorem, sõbralik ja tore. Ja ta on mustanahaline, see on äge. :) Aga nüüd on mul vähemalt mugav magamisase, soe vesi ja elekter kogu aeg olemas. Tunnen kaasa Ramazanile, kes kuni bulgaarlase saabumiseni üksi konutab ja kes, iga kord kui elekter ära läheb, punase markeriga suure plakati peale kriipse veab. P.S. Mina sain 27ndast oktoobrist alates 27 korda, hoolimata sellest, et ma vahepeal mitu päeva korterist eemal olin.
Update nr. 2: Mu tööülesannete hulka on lisandunud maakondlikus Euroopa Infopunktis abiliseks olemine (kunagi hiljem peame Nihaniga kohalikes koolides paar sarnast infopunkti looma). Oma esimesel tööpäeval aitasin euroopa kodakondsuse teemalise loovtööde konkursi jaoks ette valmistuda. Istusin suures nahktoolis ümmarguse laua taga, läpakas ees, ja klammerdasin konkursi reglemendi jaoks kolmekaupa pabereid kokku like a boss. Tegin targa näo pähe ja kujutasin ette, et olen tähtis tegelane. Ja siis avastasin, et olin 15st komplektist 12 vales järjekorras kokku klammerdanud. Irvitasin 5 minutit omaette ja kiskusin küüntega klambrid lahti, et paberid õiges järjekorras uuesti kokku panna. Vähemalt aitas see mind sammukese lähemale tuleviku-ameti valimisele: kontorirotti minust ei saa.
Kui nüüd natuke veel tööülesannetest rääkida, siis viimasel aja tegevused on peamiselt piirdunud gümnaasiumiõpilastega keskkonnaprobleemide üle arutlemisega. Oleme kokku pannud kaks photo-voice klippi. Mõlemad on prügi-teemalised, aga teostus on erinev. Toni, Estelle ja Nihan lavastasid Emakese Looduse ja Proua Prügi võitluse:
Minu, Ramazani ja Claudia oma ei ole nii põhjalikult ette valmistatud, sest kui meid Balta Alba järve äärde väljasõidule viidi, ei osanud keegi meile põhjendada, mis on selle tripi eesmärk. Aga kui lõpuks koju tagasi jõudsime, siis paar päeva hiljem öeldi, et "aa jah, te peaks seal tehtud piltidest photo-voice'i kokku panema". Tänks, et ütlesite! Niisiis pidin lihtsalt olemasolevast materjalist midagi kokku klopsima, stsenaariumi loomine oli küllaltki keeruline, sest erinevaid elemente ei olnud piisavalt. Lõpuks otsisin lihtsalt internetist rumeeniakeelse turistiinfo selle paiga kohta (tegemist on soolajärve äärse kuurordiga, kus leidub palju ravimuda) ja asetasin paljusõnalise kiidulaulu taustale pildid selle sama piirkonna "teisest näost". Idee seisnes selles, et ehk paneb teksti ja pildi kontrast kohalikke mõtlema selle üle, mida ümbritsev loodus neile pakub, ja kui nad oma käitumist ei muuda, kas siis ka järeltulevad põlved saavad neid hüvesid nautida või ei. "Kas te pole harjunud sellist tüüpi turismiülevaadetega? Ootasite midagi teistsugust? Siis TEHKE midagi teistsugust, muutke midagi! Puhta õhu, vee ja pinnase säilitamine on peaasjalik selleks, et ka järeltulevad põlved saaks nautida neid hüvesid, mida meie praegu kasutame."
Samal ajal viime veel läbi Green Messenger'i projekti, mille ülesandeks on ärgitada avalikku dialoogi ning küsida inimestelt tänaval arvamusi, mis puudutavad keskkonnaprobleemide lahendamist. Õnneks on rahvas avatud ja vastutulelik ning tullakse hea meelega rääkima, aga arvamused on seinast seina - kes ütleb, et ei olegi midagi teha ja oleme varem või hiljem hukule määratud, vanemad inimesed aga kinnitavad, et probleemide lahendamine on noorema põlvkonna ülesanne. Ja leidub ka neid, kes ei näegi mingit probleemi, sest neil on kodus soe vesi, toit ja elekter olemas. Järgmise nädala jooksul kirjutame värvikamad arvamused suurtele plakatile ja korraldame neist linna käidavamates kohtades näitusi. Arvan, et tähelepanu juhtimiseks ja teadlikkuse tõstmiseks on see hea algus. Nendest koolivisiitidest on ka päris palju abi olnud; oleme aru saanud, kui palju inimesed (peamiselt noored) reaalselt keskkonnaprobleemidest teavad ja huvituvad. Enamik kinnitavad, et jah, probleem on olemas küll, aga nad ei tea sellest kuigi palju. Aga entusiasmi ja uudishimu jagub, nii et meie ülesandeks on kõik see info kandikul nende ette tuua ning anda juhiseid, kuidas liikuda probleemide lahendamise suunas. Pikk tee on veel käia, aga meil on väga tugev ja kokkuhoidev tiim, usun, et projekti lõpuks oleme koos päris mitu head sammu astunud. Oleks veel Club Voltin ka vähegi toetavam, aga kuna nende jaoks on tähtis ainult see, et igakuisesse National Agency raportisse oleks midagi kirjutada ja töötajad õigel ajal oma raha kätte saaks, ei ole neilt suurt abi loota. Ja miks nad üldse ökoprojekti kirjutasid, kui neil endal keskkonnahoiuga absoluutselt mingit seost ei ole, ma ei tea. Nad ise tunnistasid, et nende ülesandeks on ainult toitu ja peavarju pakkuda, projekti tegevuste eest vastutame meie. Sama hea, kui mingi korvipunujate klubi kusagil Aafrika külakeses otsustab, et "Kuulge, teeks äkki AIDSi ennetuse programmi? Me küll ise ei tea sellest haigusest midagi, aga vabatahtlikud teistest riikidest on kindlasti hea meelega nõus kõik töö meie eest ära tegema! Õpetame neile paar lauset oma keelt kah, küll nad siis need vajalikud infomaterjalid ja partnerid ka üles leiavad!"
Niisiis, oktoobri eelviimasel nädalavahetusel käisid meil esimesed külalised. Lise ja Stefano - EVS vabatahtlikud, kes elavad Iasis, meist umbes 300 km põhja pool, Moldova piiri ääres. Laupäeva õhtul pidasime Violeta sünnipäeva ja pühapäeval tutvustasime neile Braila vaatamisväärsusi. Poolkogemata avastasime Public Garden'ist lillefestivali, kus oli üleval näitus kunstikooli õpilaste lilleteemalistest töödest, müüdi taimi ja pakuti sööki-jooki. Ja pärastlõunal toimus kontsert, kus algul esinesid rahvatantsijad ja hiljem mudilaskoor ja väikesed solistid. Aga rumeenia rahvamuusika tundub ikka kuradi kaootiline, kui oled lihtsa talupoja lõõtsaviisidega harjunud. Kohati tundub, et neil on see meelega nii seatud, et rütmigrupp mängib ühe ja viisigrupp teise meetrumi järgi. Või siis on nad lihtsalt palinka'ga üle pingutanud. Paar videot sellest päevast (liiga suured ainult, et normaalse kvaliteediga siia üles laadida):
Uue nädala keskel tulid veel Manou ja Caoimhe, kellega nautisime Doonau ääres maailma ilusaimat sügispäeva ja pidasime pannkoogiläbu. Praegu on juba novembrikuu, aga ikka veel on väljas päike ja 15 kraadi sooja, nii et päevasel ajal pole vahel jopetki vaja. Niiiiiii hea. :)
ikka veel ühendatud - on-arrivali sõbrapaelad käe ümber
Enivei, oktoobri viimase nädalavahetuse veetsime jälle Bukarestis. Auto-stop + couchsurfing, nagu tavaliselt. Pärast sinnasõitu avastasime Beatricega mõlemad, et meile on manele muusika juba peaaegu et meeldima hakanud. Ilmselgelt kuuleme seda liiga palju, iga päev, igal pool. Aga Bukarestist leidsime endale uued ägedad sõbrad, ööbisime organisatsioonis nimega Incubator 107, kes hoolitseb selle eest, et oskused ja head ideed saaksid edukalt areneda ja jõuaksid kõigi huvilisteni. Põhimõte on lihtne - igaüks, kellel on midagi teistega jagada, võib korraldada workshop'i, siiani on nad kordamööda üksteisele õpetanud origamit, kokakunsti, žongleerimist, erinevaid tantse, jne. Me õpetasime omalt poolt ka paar tantsu ja tegime koos päris itaalia pastat. Laupäeva õhtul tähistasime koos ~60 inimesega keskmise klassiruumi mõõtu saalis Halloweeni. Kõik olid kostümeeritud, õppisime "Thrilleri" tantsu, keskööl ennustati kõigile tulevikku, valmistati kõrvitsatest laternaid ja ülejääkidest küpsetati maitsev kõrvitsapirukas. Ja muidugi toimus ehtne tule-show. Väike video-reoprtaaž:
Selleks korraks siis kõik. Elu on ilus, kui pidevad elektrikatkestused, olematu küte ja soe vesi välja arvata. Aga kolmapäevast alates kolin teise korterisse, sest Esfira ja Violeta lahkuvad projektist. Kurb tegelikult, ikkagi 3 kuud sai ju nendega koos oldud. Nende asemele tulevad üks tüdruk Portugalist (mu tulevane roomie) ja üks kutt Bulgaariast. Järgmine kord kirjutan vabatahtlikkusest ja tööülesannetest ka miskit, aga kui natuke spoilida, siis võin öelda, et olukord meie projektis ("rECOgnize the GREEN") on veits paranenud ning motivatsiooni ja töötahet oleme kõik juurde saanud. Adjöö!
Peaaegu kolm kuud olen juba siin veidral maal elanud, aga ikka hakkan bussiaknast välja vaadates kõike nähtut Eestiga võrdlema. Ja mida ma järeldan: mulle meeldib siin. Igasugused tehnilised, majanduslikud ja muudmoodi materiaalsed puudujäägid korvab sajaprotsendiliselt kohalike soojus ja inimlikkus. Siin ei ole kõigil esimese klassi junsudel mobiile, rääkimata iPhone'idest või iPod'idest, aga seda ei olegi vaja, sest pärastlõunal lähevad neile vanaemad-vanaisad kooli vastu, jalutavad nendega koos koju ja aitavad rasket koolikotti kanda. Siin ei ole igas kohvikus ja pargis wifi leviala, aga seda ei olegi vaja, sest inimestel on kogu aeg millestki rääkida ja pargis käiakse malet või triktrakki mängimas, mitte internetis surfamas. Siin on ikka veel alles need pisikesed toidupoed igal tänavanurgal, kus müüjad teavad sind nägupidi ja küsivad alati: "Kuidas läheb?". Kui keegi näeb, et sa oled hädas, siis ta tuleb ja aitab sind. Kui kelleltki tänaval teed küsid, siis mitmed neist jalutavad sinuga sihtkohta kaasa ja arendavad huvitavat vestlust, selle asemel, et öelda tuimalt "kolmas tänav paremale" ja minema kõndida. Rumeenlaste ainus mure on raha, õigemini selle puudumine, aga nad ei sea seda prioriteediks. Nad on lihtsalt inimlikud. Ja neil on aega.
"You know what drives me crazy? It's all these people talking about how great technology is, and how it saves all this time. But, what good is saved time, if nobody uses it? If it just turns into more busy work. You never hear somebody say, "With the time I've saved by using my word processor, I'm gonna go to a Zen monastery and hang out". I mean, you never hear that." - Jesse, "Before Sunrise" (1995)
