üks päev

Kui ma ütleks, et täna oli elusitt päev, siis ma valetaks. Aga öelda, et kõik oli üliarmas ja vahukooretriibuline, ei oleks ka õige. Hommik algas sellega, et magasin sisse ja jäin kella üheksasest trammist maha. Õnneks öeldi töö juurest, et pole hullu midagi, kui tund aega hilisema trammiga tulen. Läksin siis. Olin umbes poolel teel peatusest infokeskusesse kui üks vahva kutsa haukudes minu poole tuli. Mõtlesin, et keeran otsa ümber ja lähen teist teed kaudu, aga juba ta tuli koos oma sõbraga mulle järele. Jäin seisma, tõstsin veidi häält ja lootsin, et ehk lasevad jalga. Tutkitki (õhhõhõhõ kui loll sõna). Õnneks ilmus nurga tagant üks tädi, kes kutsasid enda juurde meelitada püüdis, et ma rahus edasi kõndida saaks. Aga ikka hakkasid nad kahekesi minu ümber keksima ja püksisäärest naksama, ja lisaks neile oli järsku paarkümmend meetrit eemal umbes kümnepealine koertekari. Tädi muudkui korrutas: "Ära karda, pole hullu midagi, nad tahavad ainult mängida!". Nende kahe suhtes oli tal ehk õigus, aga teised, kes eemal haukusid, küll seda meelt ei tundunud. See hetk oli täpselt nagu mingi gang-fight'i algus odavas Hollywoodi action-filmis. Kõnnid rahulikult mööda tänavat, kuni ühel hetkel avastad, et oled sattunud valesse neighbourhood'i - tulevad paar suure jutuga töllmokka ja hakkavad tõuklema. Aga neid ei tasu karta, sest nende eriala on provotseerimine. Peale suure jutu neist muud oodata pole. Karta tasub hoopis neid nukiraudade ja pesapallikurikatega kantpäid, kes kümnekesi tupiktänava väljapääsu varjutavad. Ilus elu mul siin, kas pole. Ja nii hakkab kaks korda nädalas kuni aasta lõpuni olema. Tegelt olen suuri edusamme teinud, kolm kuud tagasi oleks ma sellises olukorras totaalsesse paanikasse sattunud. Nüüd suudan vähemalt väliselt rahu säilitada. Loodan, et varsti harjun koertega täielikult ning ei pea enam trammist väljudes tundma, nagu astuks sõtta.

Pärast infokeskust ja pitsuparadiisist lahkumist muutus päev päikselisemaks. Pidin küll umbes 20 minutit trammis valjut sõimamist ja manele muusikat kuulama, aga kui lõpuks kesklinna jõudsin ja pagariärist juustusaia võtsin, hakkas elu järjest ilusam tunduma. Kirjutasin eelmises postituses meie Green Messenger projektist... Täna siis korraldasime Mihai Eminescu tänaval väljanäituse erinevate inimeste arvamustest. Küsimus oli selles, et kuidas inimesed lahendaksid keskkonnaprobleeme, kui neil oleks piisavalt võimu. Vastuseid oli seinast seina: küll taheti kõige eest trahve kaela määrida ja valitsust vallandada. Aga osad arvasid, et piisab ka sellest, kui väikse ümberõppe abil inimeste käitumis- ja mõtlemisviisi muuta. Hoolimata sellest, et ka meil on lõpuks sügis käes ja väljas kisub jahedaks, seisime pea kolm tundi seal oma laiali laotatud postrite keskel ja proovisime möödakäijatega jutule saada. Esialgu tundus, et kõik on väga ignorantsed ja nad peaaegu et vältisid seda tänavapoolt, kus meie olime (ilmselt arvasid, et tahame midagi müüa). Aga mida aeg edasi, seda rohkem hakati huvi tundma ja pärima. Seletasime neile oma algelises rumeenia keeles, mida me teeme ja üritasime väikest diskussioonigi aretada. Juba nendepoolne tühipaljas "Succes!" ja naeratus andsid palju motivatsiooni. Aga päeva nael oli feng-shui poe müüja, kes kõigepealt tõi meile valgele paberile kirjutatud teksti, a la "armastus muudab kõike" ja siis pakkus meile kõigile kuuma teed. See tegi tuju niiiiii heaks. Ja pärast seda tuli veel üks vabakutseline ajakirjanik, kes lubas homme meie tegemistest väikese loo kirjutada ja oma blogis avaldada. Rohkem reklaami tuleb alati kasuks. Enivei, igati kordaläinud pärastlõuna oli. Taaskord tõestus sellest, et mida vähem Club Voltin meie tegevustes osaleb, seda edukamad me oleme.

"Every day is the perfect day for a perfect day!"

---

That awkward moment kui sa ei suuda enam eesti keele osastavat käänet meenutada ja pead guugeldama ning sõpradelt abi küsima.