appdeit

Update nr. 1: Ma kolisin (jälle) uude kohta! Elan nüüd Beatrice ja Marielliga samas korteris ja mu toakaaslaseks on Soraya Portugalist. Ta on minust aasta noorem, sõbralik ja tore. Ja ta on mustanahaline, see on äge. :) Aga nüüd on mul vähemalt mugav magamisase, soe vesi ja elekter kogu aeg olemas. Tunnen kaasa Ramazanile, kes kuni bulgaarlase saabumiseni üksi konutab ja kes, iga kord kui elekter ära läheb, punase markeriga suure plakati peale kriipse veab. P.S. Mina sain 27ndast oktoobrist alates 27 korda, hoolimata sellest, et ma vahepeal mitu päeva korterist eemal olin.

Update nr. 2: Mu tööülesannete hulka on lisandunud maakondlikus Euroopa Infopunktis abiliseks olemine (kunagi hiljem peame Nihaniga kohalikes koolides paar sarnast infopunkti looma). Oma esimesel tööpäeval aitasin euroopa kodakondsuse teemalise loovtööde konkursi jaoks ette valmistuda. Istusin suures nahktoolis ümmarguse laua taga, läpakas ees, ja klammerdasin konkursi reglemendi jaoks kolmekaupa pabereid kokku like a boss. Tegin targa näo pähe ja kujutasin ette, et olen tähtis tegelane. Ja siis avastasin, et olin 15st komplektist 12 vales järjekorras kokku klammerdanud. Irvitasin 5 minutit omaette ja kiskusin küüntega klambrid lahti, et paberid õiges järjekorras uuesti kokku panna. Vähemalt aitas see mind sammukese lähemale tuleviku-ameti valimisele: kontorirotti minust ei saa.


Kui nüüd natuke veel tööülesannetest rääkida, siis viimasel aja tegevused on peamiselt piirdunud gümnaasiumiõpilastega keskkonnaprobleemide üle arutlemisega. Oleme kokku pannud kaks photo-voice klippi. Mõlemad on prügi-teemalised, aga teostus on erinev. Toni, Estelle ja Nihan lavastasid Emakese Looduse ja Proua Prügi võitluse:

Minu, Ramazani ja Claudia oma ei ole nii põhjalikult ette valmistatud, sest kui meid Balta Alba järve äärde väljasõidule viidi, ei osanud keegi meile põhjendada, mis on selle tripi eesmärk. Aga kui lõpuks koju tagasi jõudsime, siis paar päeva hiljem öeldi, et "aa jah, te peaks seal tehtud piltidest photo-voice'i kokku panema". Tänks, et ütlesite! Niisiis pidin lihtsalt olemasolevast materjalist midagi kokku klopsima, stsenaariumi loomine oli küllaltki keeruline, sest erinevaid elemente ei olnud piisavalt. Lõpuks otsisin lihtsalt internetist rumeeniakeelse turistiinfo selle paiga kohta (tegemist on soolajärve äärse kuurordiga, kus leidub palju ravimuda) ja asetasin paljusõnalise kiidulaulu taustale pildid selle sama piirkonna "teisest näost". Idee seisnes selles, et ehk paneb teksti ja pildi kontrast kohalikke mõtlema selle üle, mida ümbritsev loodus neile pakub, ja kui nad oma käitumist ei muuda, kas siis ka järeltulevad põlved saavad neid hüvesid nautida või ei. "Kas te pole harjunud sellist tüüpi turismiülevaadetega? Ootasite midagi teistsugust? Siis TEHKE midagi teistsugust, muutke midagi! Puhta õhu, vee ja pinnase säilitamine on peaasjalik selleks, et ka järeltulevad põlved saaks nautida neid hüvesid, mida meie praegu kasutame."

Samal ajal viime veel läbi Green Messenger'i projekti, mille ülesandeks on ärgitada avalikku dialoogi ning küsida inimestelt tänaval arvamusi, mis puudutavad keskkonnaprobleemide lahendamist. Õnneks on rahvas avatud ja vastutulelik ning tullakse hea meelega rääkima, aga arvamused on seinast seina - kes ütleb, et ei olegi midagi teha ja oleme varem või hiljem hukule määratud, vanemad inimesed aga kinnitavad, et probleemide lahendamine on noorema põlvkonna ülesanne. Ja leidub ka neid, kes ei näegi mingit probleemi, sest neil on kodus soe vesi, toit ja elekter olemas. Järgmise nädala jooksul kirjutame värvikamad arvamused suurtele plakatile ja korraldame neist linna käidavamates kohtades näitusi. Arvan, et tähelepanu juhtimiseks ja teadlikkuse tõstmiseks on see hea algus. Nendest koolivisiitidest on ka päris palju abi olnud; oleme aru saanud, kui palju inimesed (peamiselt noored) reaalselt keskkonnaprobleemidest teavad ja huvituvad. Enamik kinnitavad, et jah, probleem on olemas küll, aga nad ei tea sellest kuigi palju. Aga entusiasmi ja uudishimu jagub, nii et meie ülesandeks on kõik see info kandikul nende ette tuua ning anda juhiseid, kuidas liikuda probleemide lahendamise suunas. Pikk tee on veel käia, aga meil on väga tugev ja kokkuhoidev tiim, usun, et projekti lõpuks oleme koos päris mitu head sammu astunud. Oleks veel Club Voltin ka vähegi toetavam, aga kuna nende jaoks on tähtis ainult see, et igakuisesse National Agency raportisse oleks midagi kirjutada ja töötajad õigel ajal oma raha kätte saaks, ei ole neilt suurt abi loota. Ja miks nad üldse ökoprojekti kirjutasid, kui neil endal keskkonnahoiuga absoluutselt mingit seost ei ole, ma ei tea. Nad ise tunnistasid, et nende ülesandeks on ainult toitu ja peavarju pakkuda, projekti tegevuste eest vastutame meie. Sama hea, kui mingi korvipunujate klubi kusagil Aafrika külakeses otsustab, et "Kuulge, teeks äkki AIDSi ennetuse programmi? Me küll ise ei tea sellest haigusest midagi, aga vabatahtlikud teistest riikidest on kindlasti hea meelega nõus kõik töö meie eest ära tegema! Õpetame neile paar lauset oma keelt kah, küll nad siis need vajalikud infomaterjalid ja partnerid ka üles leiavad!"