käisin teatris

Sai vist ühes postituses põgusalt mainitud, et meil siin muljetavaldava vaimuvaesuse kiuste ka üks teater tegutseb - pärast kaheksa kuu pikkust hoovõttu käisin seal lõpuks oma esimest rumeeniakeelset teatritükki vaatamas. Ei hakanud igaks juhuks ootusi-lootusi väga kõrgele seadma, kuid kokkuvõtteks võin öelda, et positiivne üllatus oli väga suur. Etenduse nimi oli "Domnului profesor, cu dragoste", mis põhineb E. R. Braithwaite'i novellil (ja selle järgi loodud filmil) "To Sir, with Love". Mul on absoluutselt kõrini kõikidest noorsooteatri üllitistest, mis räägivad teismeliste raskest elust ja probleemidest koolis, aga see oli minu jaoks midagi uut ja huvitavat.

Lugu ise räägib klassitäiest Londoni äärelinna abiturientidest, kes on totaalselt distsiplineerimata ning iseenda ja kogu maailmaga pahuksis. Kui vanemad pedagoogid võidavad nende austuse ja tähelepanu labaseid nalju tehes ja käitudes, nagu nad oleks justkui noorte kamba liikmed, siis olude sunnil ajutiselt õpetajaametit pidav Mark Thackeray sellise lahendusega ei lepi. Ta leiab omapärase lähenemisviisi ning hakkab keemia ja füüsika asemel õpetama hoopis seda, kuidas olla inimene ja oma kaaslasi austusega kohelda. Ootamatult leiab ta end lahendamas õpilaste isikliku elu probleeme ning pakkumas neile moraalset tuge. Teiseks äärmuseks on kehalise kasvatuse õpetaja, kelle autoriteet põhineb hirmul ja vägivallal. Tema osatäitmine oligi minu arvates lavastuses kõige muljetavaldavam. Kõigest viie laval oldud minutiga suutis too näitleja panna mind uskuma, et ta on kõige julmem ja vägivaldsem inimene maailmas. Samuti oli ta koreograafiks sellele hirmuäratavalt reaalsele vägivallastseenile, mis vaatajail ihukarvad püsti tõusis.  Leidsin youtube'st ka ühe pooliku, halva kvaliteediga video, mis ei mõju küll nii usutavalt kui lava ees esireas istudes, aga mingit aimu ikka annab: 

Üldse oli etenduses meie, välismaalaste õnneks suurem rõhk koreograafial, sest puhtalt sõnalavastusest oleks meil olnud väga raske aru saada. Ja nagu videost näha, siis on enamik näitlejatest väga noored - tegu on kohaliku kunstikeskkooli teatriklassi õpilastega. 

Kõige üllatavam oli aga minu jaoks kohaliku lavakultuuri avameelsus. Alustades õpilaste vägagi väljakutsuvatest kostüümidest lavastuse algul, ning lõpetades koreograafiliseks tervikuks põimitud ihalevate "teineteise avastamise" stseenidega lavastuse keskpaigas. Samuti ei puudunud lavalt alkohol ja ehtsad sigaretid, mida etenduse alguses käest kätte andes ja süüdates väga leidlikult tantsu ühe elemendina kasutati. Kas on nüüd selline atribuutika noorsooteatri näitlejaile kohane või ei, sõltub igaühe enda eetilistest arusaamadest. Minu arvates muutis see igatahes visuaalse efekti kõvasti mõjuvamaks. Igatahes, lõpp hea, kõik hea, ning viimases stseenis olid kõik märatsevad ja poolpaljad huligaanid end kenasti riidesse saanud ja käitusid nagu varasele täiskasvanueale kohane. Kui ma ükspäev selle samal lool põhineva filmi ka viitsin ära vaadata, eks ma siis kirjutan siia veel täiendusi ja muid tähelepanekuid. 

Lisan veel lõppu mõned pildid etendusest, ja jään lootma, et jõuan enne 23. maid veel mõnda muud tükki vaatamas käia. Lugesin teatri kodulehelt, et praegu tegeletakse "Romeo & Julia" ettevalmistamisega, päris huvitav oleks näha, milline on siinse teatri nägemus klassikast,ja kuidas seda tõlgendatakse. 

                             

kostüümid lavastuse algul; esiplaanil üks neist noortest näitlejaist, kes kõige paremini oma osatäitmisega hakkama said

etenduse reklaamfoto; kujutab üsna täpselt nende noorte mässumeelsust

härra professor

happy end

lavakujundus 

jõulud à la Rumeenia

Kui palju kulub aega, et võtta end kokku ja kirjutada veidi lähemalt rumeenlaste jõulutraditsioonidest? Kaks & pool kuud on vist küllaltki optimaalne... Õnneks oli 2011-aasta-Reeli piisavalt arukas, et kõige nähtu-kuuldu kohta veidi märkmeid teha; olen talle selle eest südamest tänulik.

Mainisin eelmises postituses, et veetsin oma jõulud koos Zuzana ja Juliaga ühes väikeses külakeses Rumeenia lõunaosas. Pesitsesime Clothilde juures, kes elab koos ühe teise vabatahtlikuga väikeses talumajakeses. Vedasime iga päev õuest puid tuppa, sulatasime pliidi peal lund (sest kaev oli kuival) ja käisime iga päev ühe vanapaari juures, kes olid meile lõpuks nagu vanaema ja vanaisa eest. Mekkisime igal pärastlõunal nende nõukaaegse sisustusega elutoas tsuikat (Ţuică - kange puuviljabrändi) ja mõnusalt haput koduveini. Ja muidugi sõime sarmale't - hakkliha-riisi-täidisega viinamarjalehti.

meie "vanavanemad", Neli ja Nikolai

sarmaleeeee

Neli ja Nikolai koduõu

külmunud viinamarjad

Jõululaupäev oli küllaltki euroopalik - tõmbasime end Clothilde pesas ahju äärde kerra ja vaatasime arvutist "Üksinda kodus" ja laulsime kõige tuntumaid jõululaule. Aga 25nda hommikul sattusime hoopis teise dimensiooni. Hommikul läksime koos kogu külarahvaga kirikusse. Me ei osanud muidugi tseremoonia ajal midagi teha - seisime lihtsalt seina ääres ja võtsime viisakusest mütsid peast, kui kõik teised põlvitasid ja mingeid religioosseid viisijupikesi laulsid. Aga Julial hakkas poole peal halb, ja nähes ta lubivalget nägu, otsustasin, et parem on ta sealt kiiremas korras välja toimetada. Ma pole vist kunagi varem korraga nii palju tapvaid pilke kohanud, kui sellel teekonnal pinkidest kirikuukseni. Ilmselt oleme pärast seda juhtumit kohalike kurjategijate nimistus ja meist räägitakse tänase päevani kui "tüdrukutest, kes lahkusid kirikust enne jumalateenistuse lõppu", ehehee. See selleks, värske õhk tegi head, ja otsustasime natuke ümbruskonnas jalutada ja pilte teha. Jõudsime just küla peatänavale tagasi, kui nägime, et rahvas hakkab kirikumäelt alla marssima. Väravas aga ootas neid miski jõulusoku laadne vend koos kaaslasega, kellele tuli sümboolset almust anda. Kui kõik olid tänavale jõudnud, kargasid kusagilt nurga tagant välja umbes 10 rahvariietes noormeest koos kahe mustlasmuusikuga; tüübid esitasid viiuli-ja akordionimuusika saatel veidra koreograafiaga rivitantsu. Pärast seda käisid nad kogu bandega majast majja ning korraldasid paraja tramburai: kõigepealt marsiti tantsu-laulu saatel majja sisse, pakuti peremehele napsu, tantsutati perenaist ja siis pandi kõik noored neiud toolidele istuma, ja tõsteti lauldes ja erinevaid tooste hüüdes koos toolidega lae alla. Kõrvalt vaadates oli igati äge, aga ise seal toolil istudes oli ainuke mõte "peaasi, et pead lakke ära ei lööks". Tagantjärgi kohalikelt uurides ja kodus guugeldades sain muidugi teada, mis on selle etenduse tagamaad: rumeenia keeles kutsutakse seda "căluş" ja tantsijaid "Căluşari" , kes väidetavalt olla olnud mingi salajase meesteühingu liikmed, ja kõik, kelle majja nad põikavad, saavat hea õnne ja pika ea osaliseks. Selle traditsiooni juured ulatuvad kuhugi kristluse-eelsesse aega, aga tänapäeval seda enam kuigi laialt ei praktiseerita. Isegi paljud kohalikud, kellele oma jõulu-elamustest rääkisin, ütlesid, et nad ei ole seda kunagi oma silmaga näinud.

külakirik

sokuke ja sõber nõuavad kiriklastelt raha

paras akrobaatika

sümboolne naps

sokukeee

perenaise tantsutamine

mustlasmuusikud

enne tooli-intsidenti, kui ma veel ei teadnud, mis juhtuma hakkab

Sama päeva õhtul toimus küla seltsimajas noorte pidu, kus kuulati väga valju muusikat, jagati hõõgveini ja tantsiti olematu meetrumiga rumeenia rahvamuusika saatel. Muidu nagu tüüpilisest noorte peost eriti ei erinenudki.

Siin on veel üks video sellest calusaride tantsust:

Tõenäoliselt olid need siiani minu kõige meeldejäävamad jõulud, kuigi seda päris-jõulutunnet nagu eriti ei olnud. 

tagasi Timisoara poole

2104 km

Pea kuu aega on möödas eelmisest postitusest; teen järjepidevat tööd, teenimaks välja ka "Aasta Laiskur 2012" tiitlit. Viimati mainisin, et seiklen mööda Rumeeniat ringi. Seda ma ka tegin, nüüd on aeg sellest pikemalt kirjutada.

Pärast Brasovi ja eestlastega hüvasti jätmist viis üks sõbralik ja vastutulelik autojuht mind Sibiusse - armas Tartu-sarnane ülikoolilinn. Korra olen sinna juba varem sattunud, kui detsembri algul Beatricega koos ringi seiklesime. Jõululaat oli keskväljakul endiselt püsti ja kogu linn säras jõulutulede hiilguses. Tegemist on Euroopa Kultuuripealinnaga 2007, annab tunda, et linna arenduse ja vanade hoonete restaureerimisega on tiitli nimel vaeva nähtud. 

vaade keskaegse vaatetorni tipust

õigeusu katedraal - üks uhkemaid, mida siiani näinud olen

tänavakunst. vasakul "rikas inimene", paremal "veel rikkam inimene"

Sibiust veel nii palju, et seiklesin seal seekord ainult ühe õhtu, jalutasin mööda linna, proovisin kõige s*** kohalikku toitu ja õppisin koos paari kohalikuga hiliste öötundideni hõõgveini seltsis rumeenia keelt. Hommikul seiklesin linnapiiri, meisterdasin mäki juustuburgeri paberist sildi "ARAD" ja jäin tee äärde ootama. Seekord näkkas ühe kaubiku-juhiga, kes pidi küll tee peal tellimuste tõttu paar kõrvalepõiget tegema, aga viis mind pärastlõunaks otse Aradi kesklinna. Sealsed vabatahtlikud olid just ametis oma viimase ühise jõuluõhtu korraldamisega, enne kui nad ükshaaval erinevatesse Euroopa riikidesse hakkasid lendama. Igatahes veetsin nendega koos 4 üliägedat päeva ja ööd, irnusime end sada korda kõveraks, uurisime kohalikku ööelu ja vaatasime häid filme. Kaamera ununes selle aja jooksul täitsa ära, leidsin ainult ühe pildi mingi meeskoori esinemisest.

Paar päeva enne jõule tuli aeg end Timisoara poole asutada. Anne-Mona, Marina ja Belaid pidid sealt lõuna paiku lennuki peale minema, aga meie kõigi rõõmuks ütles mikrobussi juht meile hommikul, et nii suure pagasiga ta meid peale võtta ei saa. Rongijaamast öeldi, et peame vähemalt tunnikese ootama, aga siis oleks juba natuke kiireks läinud, nii et võtsime 4 peale takso. Sõita oli kusagil 50 km, nii et hind tuli sama (või isegi odavam), kui neli rongipiletit kokku. Aga taksojuht oli küll paras frukt. Muidugi hakkasime ise ka teda veidi provotseerima. Küsisime, et "Kuule kas sul Sandu Ciorba't on?". Selle peale läks tüüp päris marru,  hakkas kätega vehkima ja karjus "NO MANELE!!!". Hea, et autot tee äärde ei tõmmanud ja meid välja ei visanud, ehehee. Lõpuks pani raadiost Adele "Someone Like You" ja ütles "säh teile Adele Ciorbat!". 

(P.S. Manele = kohalik ossimuusika, segu balkani rütmidest, rumeenia rahvaviisidest ja imalast sündipopist; Sandu Ciorba = selle žanri üks säravamaid pärle)

Timisoaras kohtusin Zuzana ja Juliaga, kellega järgmisel hommikul juba Romoseli poole hääletasime. See on üks väike külake, kus veetsime oma esimesed ehtsad rumeenia jõulud (aga nendest jõulutraditsioonidest ja -kommetest kirjutan ilmselt hiljem eraldi postituse). Siin aga pilte Timisoarast - tegemist on suuruselt teise, aga tõenäoliselt kõige modernsema ja kultuursema linnaga. 

jessukese sünnilugu - kohustuslik element igal jõululaadal

oli üks tore underground üritus mõnusate bluusilike ballaadide ja rumeenlastest etlejatega. ilmselt olid nad koomikud, sest kõik naersid.

street art

Pärast Timisoarat seklesin Kesk-Rumeeniasse Alba Iulia lähistele kamba kohalikega uut aastat vastu võtma. Midagi sensatsioonilist ei olnud, grill, chill, ilutulestik ja kolmepäevane manele-pidu. Selleks ajaks olin juba 3,5 nädalat kodust eemal olnud ja hakkas kerge reisiväsimus tulema, nii et otsustasin läbi Bukaresti tagasi Brailasse rännata. Õhtut sisustasime seekord lätlastega, presenteerides teineteisele kõige imalamaid pophitte Lauris Reiniksist Vaido Neigausini. Paar pilti Bukarestist kah.

Igatahes, tore oli näha kõiki saatusekaaslasi teistes linnades ning kohalikega rumeenia keelt purssida. Üksinda hääletamine ei ole ka üldsegi hirmus, sest siin on see üsna tavaline. Ainult kohati võib veidi igav olla, ja kui autojuht sõnakestki inglise keelt ei räägi, hakkab tihe suhtlus lõpuks ajudele, sest kui ma tahan rumeenia keeles rääkida, pean kogu aeg igale sõnale eraldi keskenduma, et midagi aru saada. Ja see väsitab. Aga Google Maps'i abiga arvutasin kokku, et seiklesin selle peaaegu-nelja nädala jooksul läbi ligikaudu 2104 kilomeetrit. Igati eeskujulik. Nüüd vedelen veel paar päeva Brailas ja siis uuele (kuid seekord väiksemale) ringile, sest meil kestab puhkus veel täpselt nädal aega. Adios! 

mis toimuuuuuub?

Ilmselgelt olen aasta laiskur 2011 ja ei viitsi midagi postitada. Need, kellega tihemini skaibin ja muidu jutustan, teavad, mis teoksil ja millega seni hakkama olen saanud. Aga praegusel perioodil olen üsna harva online, nii et teen siia mingi lühikokkuvõtte sellest, mis toimub.

Selleks aastaks on tööga kõik; ametlik kuuajane jõulupuhkus algab selle nädala lõpus, aga mina võtsin oma puhkuse nädal varem välja, SEST GETTER TULI RUMEENIASSE!! Praegu vedelengi eestlaste hotellitoas ja toksin Getu miniläpakaga seda teksti. Nädalavahetusel olime omadega Bukarestis, veetsime oma selle aasta viimase ühise nädalavahetuse. Nüüd olen kõigest 3 päeva neist lahus olnud, aga niiiii veider on olla. Ei taha mõeldagi sellele, mis siis saab, kui see EVSi projekt lõpuks läbi saab ja me kõik tagasi oma kodumaale sõidame... Enne Bukaresti tegime veel väikse jõuluõhtusöögi koos loosipakkide vahetamisega. Tingimus oli see, et kingitused tuleb ise teha, mitte osta. Sain Estelle'ilt maailma armsaima kingituse - avanevate 3D-piltidega raamat "The Adventures of Reeli". Kõik meie olulisemad ühised läbielamised ja naljad olid sisse kleebitud-volditud.

Tööalaselt kahjuks midagi märkimisväärset enne puhkust korda saata ei jõudnud. Ainult too ülemaailmse vabatahtlike päeva tähistamine ja vabatahtlikkusele pühendatud nädala sündmustel osalemine. Aga jällegi, palju infot jäi meieni jõudmata, nii et mõningatel üritustel käisime lihtsalt vaatamas ja aega raiskamas. Ja mõnda üritust ei jõudnudki külastada, sest me ei teadnud, kus ja millal see toimub.

Igatahes, tagasi praegusesse hetke - kuni laupäevani pesitsen Brasovis koos Getteri ja teiste eestlastega, kes siin rahvusvahelisel laulukonkursil osalevad. Pärast seda on plaan korraks uuesti Sibiusse põigata ja siis Aradi, Cluji, Romoseli, Iasi ja kuhu iganes, kus veel vabatahtlikke pesitseb. Mina olen meie omadest ainus, kes jõuluks siia jääb, nii et Brailasse tagasi minekut ei plaani ma veel niipea. Pakkisin omale suure seljakotitäie asju kaasa, et vähemalt 2 nädalat hakkama saada. Õnneks on siin veel piisavalt soe, et saab hääletada, muidu peaks vist küll enamiku ajast Brailas töllerdama. Või siis bussi-/rongipiletite arvelt nälgima.

Tegelikult on mu tulevikuplaanid veel küllaltki ebaselged, eks me siis paari päeva pärast näe, mis saama hakkab. Kui kusagil jälle internetti pääsen, kirjutan järgmise romaani kokku. Ja kui lõpuks (ilmselt detsembri lõpus) tagasi Brailasse jõuan, panen palju pilte ka üles. Praegugi neid juba kaameras päris palju, aga ma ei võtnud oma arvutit kaasa, et neid sinna laadida.

Pa!

üks päev

Kui ma ütleks, et täna oli elusitt päev, siis ma valetaks. Aga öelda, et kõik oli üliarmas ja vahukooretriibuline, ei oleks ka õige. Hommik algas sellega, et magasin sisse ja jäin kella üheksasest trammist maha. Õnneks öeldi töö juurest, et pole hullu midagi, kui tund aega hilisema trammiga tulen. Läksin siis. Olin umbes poolel teel peatusest infokeskusesse kui üks vahva kutsa haukudes minu poole tuli. Mõtlesin, et keeran otsa ümber ja lähen teist teed kaudu, aga juba ta tuli koos oma sõbraga mulle järele. Jäin seisma, tõstsin veidi häält ja lootsin, et ehk lasevad jalga. Tutkitki (õhhõhõhõ kui loll sõna). Õnneks ilmus nurga tagant üks tädi, kes kutsasid enda juurde meelitada püüdis, et ma rahus edasi kõndida saaks. Aga ikka hakkasid nad kahekesi minu ümber keksima ja püksisäärest naksama, ja lisaks neile oli järsku paarkümmend meetrit eemal umbes kümnepealine koertekari. Tädi muudkui korrutas: "Ära karda, pole hullu midagi, nad tahavad ainult mängida!". Nende kahe suhtes oli tal ehk õigus, aga teised, kes eemal haukusid, küll seda meelt ei tundunud. See hetk oli täpselt nagu mingi gang-fight'i algus odavas Hollywoodi action-filmis. Kõnnid rahulikult mööda tänavat, kuni ühel hetkel avastad, et oled sattunud valesse neighbourhood'i - tulevad paar suure jutuga töllmokka ja hakkavad tõuklema. Aga neid ei tasu karta, sest nende eriala on provotseerimine. Peale suure jutu neist muud oodata pole. Karta tasub hoopis neid nukiraudade ja pesapallikurikatega kantpäid, kes kümnekesi tupiktänava väljapääsu varjutavad. Ilus elu mul siin, kas pole. Ja nii hakkab kaks korda nädalas kuni aasta lõpuni olema. Tegelt olen suuri edusamme teinud, kolm kuud tagasi oleks ma sellises olukorras totaalsesse paanikasse sattunud. Nüüd suudan vähemalt väliselt rahu säilitada. Loodan, et varsti harjun koertega täielikult ning ei pea enam trammist väljudes tundma, nagu astuks sõtta.

Pärast infokeskust ja pitsuparadiisist lahkumist muutus päev päikselisemaks. Pidin küll umbes 20 minutit trammis valjut sõimamist ja manele muusikat kuulama, aga kui lõpuks kesklinna jõudsin ja pagariärist juustusaia võtsin, hakkas elu järjest ilusam tunduma. Kirjutasin eelmises postituses meie Green Messenger projektist... Täna siis korraldasime Mihai Eminescu tänaval väljanäituse erinevate inimeste arvamustest. Küsimus oli selles, et kuidas inimesed lahendaksid keskkonnaprobleeme, kui neil oleks piisavalt võimu. Vastuseid oli seinast seina: küll taheti kõige eest trahve kaela määrida ja valitsust vallandada. Aga osad arvasid, et piisab ka sellest, kui väikse ümberõppe abil inimeste käitumis- ja mõtlemisviisi muuta. Hoolimata sellest, et ka meil on lõpuks sügis käes ja väljas kisub jahedaks, seisime pea kolm tundi seal oma laiali laotatud postrite keskel ja proovisime möödakäijatega jutule saada. Esialgu tundus, et kõik on väga ignorantsed ja nad peaaegu et vältisid seda tänavapoolt, kus meie olime (ilmselt arvasid, et tahame midagi müüa). Aga mida aeg edasi, seda rohkem hakati huvi tundma ja pärima. Seletasime neile oma algelises rumeenia keeles, mida me teeme ja üritasime väikest diskussioonigi aretada. Juba nendepoolne tühipaljas "Succes!" ja naeratus andsid palju motivatsiooni. Aga päeva nael oli feng-shui poe müüja, kes kõigepealt tõi meile valgele paberile kirjutatud teksti, a la "armastus muudab kõike" ja siis pakkus meile kõigile kuuma teed. See tegi tuju niiiiii heaks. Ja pärast seda tuli veel üks vabakutseline ajakirjanik, kes lubas homme meie tegemistest väikese loo kirjutada ja oma blogis avaldada. Rohkem reklaami tuleb alati kasuks. Enivei, igati kordaläinud pärastlõuna oli. Taaskord tõestus sellest, et mida vähem Club Voltin meie tegevustes osaleb, seda edukamad me oleme.

"Every day is the perfect day for a perfect day!"

---

That awkward moment kui sa ei suuda enam eesti keele osastavat käänet meenutada ja pead guugeldama ning sõpradelt abi küsima. 

appdeit

Update nr. 1: Ma kolisin (jälle) uude kohta! Elan nüüd Beatrice ja Marielliga samas korteris ja mu toakaaslaseks on Soraya Portugalist. Ta on minust aasta noorem, sõbralik ja tore. Ja ta on mustanahaline, see on äge. :) Aga nüüd on mul vähemalt mugav magamisase, soe vesi ja elekter kogu aeg olemas. Tunnen kaasa Ramazanile, kes kuni bulgaarlase saabumiseni üksi konutab ja kes, iga kord kui elekter ära läheb, punase markeriga suure plakati peale kriipse veab. P.S. Mina sain 27ndast oktoobrist alates 27 korda, hoolimata sellest, et ma vahepeal mitu päeva korterist eemal olin.

Update nr. 2: Mu tööülesannete hulka on lisandunud maakondlikus Euroopa Infopunktis abiliseks olemine (kunagi hiljem peame Nihaniga kohalikes koolides paar sarnast infopunkti looma). Oma esimesel tööpäeval aitasin euroopa kodakondsuse teemalise loovtööde konkursi jaoks ette valmistuda. Istusin suures nahktoolis ümmarguse laua taga, läpakas ees, ja klammerdasin konkursi reglemendi jaoks kolmekaupa pabereid kokku like a boss. Tegin targa näo pähe ja kujutasin ette, et olen tähtis tegelane. Ja siis avastasin, et olin 15st komplektist 12 vales järjekorras kokku klammerdanud. Irvitasin 5 minutit omaette ja kiskusin küüntega klambrid lahti, et paberid õiges järjekorras uuesti kokku panna. Vähemalt aitas see mind sammukese lähemale tuleviku-ameti valimisele: kontorirotti minust ei saa.


Kui nüüd natuke veel tööülesannetest rääkida, siis viimasel aja tegevused on peamiselt piirdunud gümnaasiumiõpilastega keskkonnaprobleemide üle arutlemisega. Oleme kokku pannud kaks photo-voice klippi. Mõlemad on prügi-teemalised, aga teostus on erinev. Toni, Estelle ja Nihan lavastasid Emakese Looduse ja Proua Prügi võitluse:

Minu, Ramazani ja Claudia oma ei ole nii põhjalikult ette valmistatud, sest kui meid Balta Alba järve äärde väljasõidule viidi, ei osanud keegi meile põhjendada, mis on selle tripi eesmärk. Aga kui lõpuks koju tagasi jõudsime, siis paar päeva hiljem öeldi, et "aa jah, te peaks seal tehtud piltidest photo-voice'i kokku panema". Tänks, et ütlesite! Niisiis pidin lihtsalt olemasolevast materjalist midagi kokku klopsima, stsenaariumi loomine oli küllaltki keeruline, sest erinevaid elemente ei olnud piisavalt. Lõpuks otsisin lihtsalt internetist rumeeniakeelse turistiinfo selle paiga kohta (tegemist on soolajärve äärse kuurordiga, kus leidub palju ravimuda) ja asetasin paljusõnalise kiidulaulu taustale pildid selle sama piirkonna "teisest näost". Idee seisnes selles, et ehk paneb teksti ja pildi kontrast kohalikke mõtlema selle üle, mida ümbritsev loodus neile pakub, ja kui nad oma käitumist ei muuda, kas siis ka järeltulevad põlved saavad neid hüvesid nautida või ei. "Kas te pole harjunud sellist tüüpi turismiülevaadetega? Ootasite midagi teistsugust? Siis TEHKE midagi teistsugust, muutke midagi! Puhta õhu, vee ja pinnase säilitamine on peaasjalik selleks, et ka järeltulevad põlved saaks nautida neid hüvesid, mida meie praegu kasutame."

Samal ajal viime veel läbi Green Messenger'i projekti, mille ülesandeks on ärgitada avalikku dialoogi ning küsida inimestelt tänaval arvamusi, mis puudutavad keskkonnaprobleemide lahendamist. Õnneks on rahvas avatud ja vastutulelik ning tullakse hea meelega rääkima, aga arvamused on seinast seina - kes ütleb, et ei olegi midagi teha ja oleme varem või hiljem hukule määratud, vanemad inimesed aga kinnitavad, et probleemide lahendamine on noorema põlvkonna ülesanne. Ja leidub ka neid, kes ei näegi mingit probleemi, sest neil on kodus soe vesi, toit ja elekter olemas. Järgmise nädala jooksul kirjutame värvikamad arvamused suurtele plakatile ja korraldame neist linna käidavamates kohtades näitusi. Arvan, et tähelepanu juhtimiseks ja teadlikkuse tõstmiseks on see hea algus. Nendest koolivisiitidest on ka päris palju abi olnud; oleme aru saanud, kui palju inimesed (peamiselt noored) reaalselt keskkonnaprobleemidest teavad ja huvituvad. Enamik kinnitavad, et jah, probleem on olemas küll, aga nad ei tea sellest kuigi palju. Aga entusiasmi ja uudishimu jagub, nii et meie ülesandeks on kõik see info kandikul nende ette tuua ning anda juhiseid, kuidas liikuda probleemide lahendamise suunas. Pikk tee on veel käia, aga meil on väga tugev ja kokkuhoidev tiim, usun, et projekti lõpuks oleme koos päris mitu head sammu astunud. Oleks veel Club Voltin ka vähegi toetavam, aga kuna nende jaoks on tähtis ainult see, et igakuisesse National Agency raportisse oleks midagi kirjutada ja töötajad õigel ajal oma raha kätte saaks, ei ole neilt suurt abi loota. Ja miks nad üldse ökoprojekti kirjutasid, kui neil endal keskkonnahoiuga absoluutselt mingit seost ei ole, ma ei tea. Nad ise tunnistasid, et nende ülesandeks on ainult toitu ja peavarju pakkuda, projekti tegevuste eest vastutame meie. Sama hea, kui mingi korvipunujate klubi kusagil Aafrika külakeses otsustab, et "Kuulge, teeks äkki AIDSi ennetuse programmi? Me küll ise ei tea sellest haigusest midagi, aga vabatahtlikud teistest riikidest on kindlasti hea meelega nõus kõik töö meie eest ära tegema! Õpetame neile paar lauset oma keelt kah, küll nad siis need vajalikud infomaterjalid ja partnerid ka üles leiavad!"

sõberid

Niisiis, oktoobri eelviimasel nädalavahetusel käisid meil esimesed külalised. Lise ja Stefano - EVS vabatahtlikud, kes elavad Iasis, meist umbes 300 km põhja pool, Moldova piiri ääres. Laupäeva õhtul pidasime Violeta sünnipäeva ja pühapäeval tutvustasime neile Braila vaatamisväärsusi. Poolkogemata avastasime Public Garden'ist lillefestivali, kus oli üleval näitus kunstikooli õpilaste lilleteemalistest töödest, müüdi taimi ja pakuti sööki-jooki. Ja pärastlõunal toimus kontsert, kus algul esinesid rahvatantsijad ja hiljem mudilaskoor ja väikesed solistid. Aga rumeenia rahvamuusika tundub ikka kuradi kaootiline, kui oled lihtsa talupoja lõõtsaviisidega harjunud. Kohati tundub, et neil on see meelega nii seatud, et rütmigrupp mängib ühe ja viisigrupp teise meetrumi järgi. Või siis on nad lihtsalt palinka'ga üle pingutanud. Paar videot sellest päevast (liiga suured ainult, et normaalse kvaliteediga siia üles laadida):

Uue nädala keskel tulid veel Manou ja Caoimhe, kellega nautisime Doonau ääres maailma ilusaimat sügispäeva ja pidasime pannkoogiläbu. Praegu on juba novembrikuu, aga ikka veel on väljas päike ja 15 kraadi sooja, nii et päevasel ajal pole vahel jopetki vaja. Niiiiiii hea. :)

ikka veel ühendatud - on-arrivali sõbrapaelad käe ümber

Enivei, oktoobri viimase nädalavahetuse veetsime jälle Bukarestis. Auto-stop + couchsurfing, nagu tavaliselt. Pärast sinnasõitu avastasime Beatricega mõlemad, et meile on manele muusika juba peaaegu et meeldima hakanud. Ilmselgelt kuuleme seda liiga palju, iga päev, igal pool. Aga Bukarestist leidsime endale uued ägedad  sõbrad, ööbisime organisatsioonis nimega Incubator 107, kes hoolitseb selle eest, et oskused ja head ideed saaksid edukalt areneda ja jõuaksid kõigi huvilisteni. Põhimõte on lihtne - igaüks, kellel on midagi teistega jagada, võib korraldada workshop'i, siiani on nad kordamööda üksteisele õpetanud origamit, kokakunsti, žongleerimist, erinevaid tantse, jne. Me õpetasime omalt poolt ka paar tantsu ja tegime koos päris itaalia pastat. Laupäeva õhtul tähistasime koos ~60 inimesega keskmise klassiruumi mõõtu saalis Halloweeni. Kõik olid kostümeeritud, õppisime "Thrilleri" tantsu, keskööl ennustati kõigile tulevikku, valmistati kõrvitsatest laternaid ja ülejääkidest küpsetati maitsev kõrvitsapirukas. Ja muidugi toimus ehtne tule-show. Väike video-reoprtaaž:

Selleks korraks siis kõik. Elu on ilus, kui pidevad elektrikatkestused, olematu küte ja soe vesi välja arvata. Aga kolmapäevast alates kolin teise korterisse, sest Esfira ja Violeta lahkuvad projektist. Kurb tegelikult, ikkagi 3 kuud sai ju nendega koos oldud. Nende asemele tulevad üks tüdruk Portugalist (mu tulevane roomie) ja üks kutt Bulgaariast. Järgmine kord kirjutan vabatahtlikkusest ja tööülesannetest ka miskit, aga kui natuke spoilida, siis võin öelda, et olukord meie projektis ("rECOgnize the  GREEN") on veits paranenud ning motivatsiooni ja töötahet oleme kõik juurde saanud. Adjöö!