Aga mõned on siin küll täitsa maalt ja hobusega...
Wednesday, August 24, 2011
Brăila - Euroopa kultuuripealinn 2012?
Käisime täna jälle vanadekodus, keegi ei olnud meile mingit activity't ette valmistanud ja nii passisime 2 ja pool tundi tühja, võtsime oma lemmikkohvikust milkshake'id ootasime, et saabuks paras aeg Voltinisse tagasi minna. Selle aja sees rääkisime ühe kohaliku tüübiga Braila inimestest ja elu-olust. Täheldasime kõik, et ei ole siin oldud aja jooksul peale Braila linnapäevade mingeid kultuurisündmusi ega muud huvitavat näinud. Küsisime, kas siin on mingi seltsimaja laadne koht, kus inimesed võiksid ühiselt koguneda ja tegeleda millegagi, mis neid huvitab - draama, fotograafia, seltskonnatantsud, jooga, mida iganes. Ja millega tegeletakse õhtuti, pärast tööd/kooli. Meid, vabatahtlikke, on igatahes hakanud igavuseloom piinama, kaua sa ikka jõuad kohvikutes istuda ja edasi-tagasi mööda Doonau kallast jalutada. Tuleb välja, et selline (kvaliteet)meelelahutus, mida näiteks Tallinnast või Pärnust kerge vaevaga leida võib, on siinsetele inimestele võõras. Väidetavalt on kõigil majanduskriis ja nii raske elu, et pärast pikka tööpäeva ei jõuagi enam muud teha, kui perega õhtust süüa ja teleka ees varbaid sirutada. Ma tõesti ei tahaks uskuda, et olukord päris nii nadi on; tavaliselt peaks ju rasketes oludes vajadus kunsti ja hingetoidu järele just kasvama, ei tahaks uskuda, et terve linn lihtsalt töötab, sööb ja magab. Ootan igatahes, kuni septembri keskel noortel kool algab, siis äkki hakkab linna peal miskit rohkemat toimuma. Ja loodan kõik kunstnikud ja literaadid nende pimedatest keldriurgastest üles leida, ei saa ju olla, et siin täielik vaimuvaesus valitseb. Kelle najal see suur ja uhke Maria Filotti teater veel endiselt püsti püsib siis?
Monday, August 22, 2011
neljas nädal
Kaablikutid pidid täna tulema meile päris oma wifit paigaldama, aga nad eksisid aadressiga (asjaajamine à la Rumeenia - üldse ei imesta), nii et tulevad hoopis homme. Seega kükitan endiselt koridoris ja laenan naabrite võrku. Suvi kestab endiselt, öösel on liiga palav, et magada ja päeval sirab päike lagipähe. Selle kuumuse tõttu ei ole erilist söögiisu ka, ostad aind turult meloni või pool kilo viinamarju ja kõht on jälle täis. And that's how we roll...
Pühapäeval jõudsin lõpuks esimest korda Doonau teisele kaldale, mis tegelikult ei olegi teine kallas, vaid hoopis suur saar. Aga seal on liivane rand ja ujumiskoht, kus nädalavahetuseti peesitamas käiakse. Enda järelt koristamine on kohalikele endiselt võõras teema ja nii on rannaliiv mõnusalt segunenud tühjade pudelite, krõpsupakkide ja konidega. Ja veider on see, et isegi saarel olid kõik kohad kodutuid koeri täis. Vaevalt, et nad ise sinna ujusid, eks ikka viiakse siitpoolt kallast ära, kui kellelegi jalgu jäävad.
Pühapäeval jõudsin lõpuks esimest korda Doonau teisele kaldale, mis tegelikult ei olegi teine kallas, vaid hoopis suur saar. Aga seal on liivane rand ja ujumiskoht, kus nädalavahetuseti peesitamas käiakse. Enda järelt koristamine on kohalikele endiselt võõras teema ja nii on rannaliiv mõnusalt segunenud tühjade pudelite, krõpsupakkide ja konidega. Ja veider on see, et isegi saarel olid kõik kohad kodutuid koeri täis. Vaevalt, et nad ise sinna ujusid, eks ikka viiakse siitpoolt kallast ära, kui kellelegi jalgu jäävad.
*halva kvaliteediga telefonipilt, tagataustal mu armsa kodulinna siluett*
Wednesday, August 17, 2011
la ce te holbezi???
Täna oli meil lõpuks esimene ökoprojektiga seotud activity: käisime Toniga hooldekodus ja meisterdasime vanuritega paberist lilli, mida kinkida inimestele, kes liiguvad linnas jalgsi, selle asemel, et autoga õhku saastada. Tundus, et meie meisterdamisringi õpilastel oli igati hea meel ja nad ütlesid, et ootavad meid järgmisel kolmapäeval tagasi.
Praegu igatahes motivatsiooni jagub jälle, loodan, et ülejäänud 9 ja pool kuud saavad vaffad olema.
___________________________________________________
Rumeenia vanasõna: kui ehitad linna peatänavale uut trammiteed, alusta kaevamisega hiljemalt kell pool 7 hommikul - see hoiab linnarahvast juba hommikust saadik erksana!
Monday, August 15, 2011
duminică, 14.08.2011: homme tiksub kaks nädalat täis
Viimased paar päeva on väga tormakad olnud. Reede hommikul, kui läksime oma EuroVillage’it ette valmistama, teatati, et Club Voltin otsib meile uut korterit, kuna praegusega on nii palju probleeme ja kõigi lahendamine läheb liiga tülikaks. Arvestasime sellega, et kusagil järgmise nädala algul siis kolime, aga juba reede lõunal, kui ühes kohalikus baaris aega viitsime, visati kõne peale, et davai, tulge kähku koju. Ja siis öeldigi, et uus korter on olemas, olge 2 tunni pärast kõigi asjadega valmis. Nagu mr. Vadeanu ütles, siis „see ei ole küll kõige parem korter Brailas, ent see pole ka halvim.“ Ja nii ongi, keskmine Mustamäe korter, mis on puhas ja turvaline, aga mingit erilist luksust ka pole. Reede õhtul saime kõigi teiste chica’dega kokku ja läksime linna vallutama. Brailas toimuvad praegu linnapäevad, nii et rahvast ja tegevust jagub kõikjale. Alustasime ühes coffee-house’is vesikaga, paar tundi hiljem leidsime end Doonau äärest kõige lambikamast vabaõhu-karaokebaarist. „Whe Are The World“ neil kahjuks ei olnud ja nii pidime leppima ainult „Dreameri“, Madonna ja Britney lauludega. Lõpuks vaatasime veel ühes peatänava restos, kuidas erinevad tüübid kordamööda lavale ronisid ja bluusi ja rokenrolli jämmisid. Tundus, et seal on mingi valitud seltskond, ainult pika patsi ja nahkvestiga tüübid tohtisid esineda. Aga sel õhtul sain ma oma esimese Braila-õppetunni: kui sa oled (endiselt veel veidi) võõras linnas ja äsja kolinud, ei ole mõtet katsetada otseteid. Eriti pimedas. Seega võttis kojujõudmine oodatud 15 mintsa asemel aega umbes 45 mintsa.
Aga laupäev oli minu jaoks masendav, sest Louise jättis mu maha ja läks tagasi Taani. Ta ütles, et talle ei meeldi siin, ja ta ei tunne end iseendana. Voltini direktor ei tahtnud, et ma üksi korterisse jääks ja soovitas mul Toni, Nihani ja Estelle’i juurde minna. Kõik olid Louise otsusest šokeeritud ja kurvad, aga üritasime siiski endale vahva õhtu korraldada. Kohalikud vedasid meid soolajärve äärde, pärast käisime Doonau ääres mingi kohaliku rahvalaulja kontserti vaatamas ja turvalisuse osas eurostandarditele mittevastava karusselliga sõitmas.
Täna pean veidi korteris korda looma ja siis lähme kõik koos kella 18.00-ks rongijaama mu uuele roomie’le, Ramazanile vastu. Otsustasime, et kui ta reisist väga väsinud ei ole, teeme siinsamas ka väikese welcome party.
Aga kohalik liiklus on endiselt kaos, turvavöö on enamikes autodes kaunistuselemendiks, sebrad on lihtsalt kenad maanteemaalingud ja pöörete puhul kehtib reegel „kes ees, see mees“. Imestan, et ma veel ühtegi avariid näinud ei ole. Aa, ja elektriratastooliga sõidetakse siin ka maanteel, autode vahel manööverdades. Tundub päris suitsiidne rahvas kohati…
Thursday, August 11, 2011
mis maa see on?
Imelik rahvas, need rumeenlased. Räägivad imelikku keelt ja söövad imelikku toitu. Kohalik piim maitseb kuidagi väga soolaselt ja keefir oleks nagu 5 korda ühe lehma seest läbi käinud... Ja tundub, et nad võtavad usku väga tõsiselt, sest igal pool on krutsifiksid, Jeesuse ja pühakute pildid, kaasa arvatud meie korteris. Vähe sellest, nad teevad iga kord kirikust möödudes ristimärki, kaasa arvatud bussijuhid ja autoroolis istujad. Ma ei kujuta ettegi, mitu korda üks rumeenlane seda keskmiselt päeva jooksul harrastama peab, sest juba meie kodust 1 km raadiuses olen ma näinud vähemalt 4 kirikut. Kui seda ristimärki näiteks hantlitega teha, saaks vist paari nädalaga päris võimsa biitsepsi ja triitsepsi. Okei, ma tean, et ei ole ilus teiste uskumuste üle nalja heita, aga seekord on nad selle ära teeninud, sest mõned kohalikud suudavad ikka päris ilusasti närvi mustaks ajada vahel. See, et räägitakse üht, aga tehakse hoopis teist, tundub meie vastuvõtvas organisatsioonis üsna tavaline olevat. Või lihtsalt ei räägita üksteisega läbi enne meile info jagamist. Aga see selleks, andsime juba tüüpidele mõista, kuidas meie koostööd sujuvamaks muuta, loodan, et nad ka vastavalt talitavad. Olen vahepeal veel paari kohalikuga tutvunud ja nad on kõik siiralt imestunud, miks me seda teeme. EVS'i, ma mõtlen. Ja siin, Brailas, sest nagu üks tüüp selgitas, "it's a nice place to visit for a week but a shitty place to stay for 10 months". Ma ei oska veel öelda, kas olen temaga nõus või ei, aga pea iga päev kuulen midagi ebameeldivat. Ja see on tõesti päris kahtlusttekitav, kui kaks väikest mustlaspõngerjat umbes 20 minutit su selja taga seisavad ja raha küsivad, sest väljas on juba hämar ja sa ei tea, millal nende perekond kusagilt nurga tagant välja ilmub ja sind rõõmsalt koduukseni saadab...
Homme on meil nn. "Euro-Village", kus igaüks peab oma kodumaad ja kultuuri tutvustama. Räägin neile eesti kultuurist, laulupidudest, rahvuslikust disainist ja folkloorst. Ja pakun neile kama, eks näis, paljud seda üldse proovida julgevad. Mõned laused oma ettekandest pean ka rumeenia keeles ütlema, loodan, et need homseks meelest läinud pole veel.
Homme on meil nn. "Euro-Village", kus igaüks peab oma kodumaad ja kultuuri tutvustama. Räägin neile eesti kultuurist, laulupidudest, rahvuslikust disainist ja folkloorst. Ja pakun neile kama, eks näis, paljud seda üldse proovida julgevad. Mõned laused oma ettekandest pean ka rumeenia keeles ütlema, loodan, et need homseks meelest läinud pole veel.
Sunday, August 7, 2011
oh so much fun
Pildimaterjali mul endiselt lisada ei ole, sest olen väga laisk olnud, viskan lihtsalt paar rida jutukest.
Enne Eestimaalt lahkumist ütlesid päris paljud mulle, et ah, sobidki oma välimusega hästi sinna tõmmude peaaegu-lõunamaalaste sekka ja sulandud hästi sisse. Arvasin ise ka, et äkki on see tõesti eeliseks, aga ei, nii kui võõrast keelt kuuldakse, vaadatakse kohe kui tulnukaid. Siin linnas on turistid vist ikka üsna harv nähtus, mina näiteks ei ole veel ühtegi näinud. Ja kuigi rahvaarv on umbes poole väiksem kui Tallinnas, on rahvastikutihedus 2,5 korda suurem, seega inimesi on siin päris palju koos.
Reedel pidasime Nihan'i sünnipäeva teiste vabatahtlike korteris. Seda, et erineva päritoluga inimeste arusaam peost ei ole päris sama, oli algusest peale tunda, aga muusika ühendas meid kõiki ja nii möödus suurem osa peost elutoas tantsides. Alustasime rahvusvaheliste pop-hittide ja diskoga, vahepeal tutvustas igaüks oma maa tantse/muusikat ja siis meenutasime 90ndaid. Peo lõppfaasis kogunesime kõik karaoke-etteasteteks arvuti ümber ja laulsime kõigepealt iga maa hümni ja siis kätest kinni hoides ja üksteist emmates "We Are The World", "That's What Friens Are For" , "Imagine", "Dreamer", ja nii edasi. Arvan, et kui teistele meeldisid need hetked, siis meeldiks neile kindlasti ka Eesti laulupidu.
Laupäeval tundus kogu linn välja surnud, tõenäoliselt olid kõik kas peredega kodus või Doonau teisel kaldal piknikku pidamas. Isegi teised vabatahtlikud olid levist väljas, niisiis käisime korra linna peal jalutamas ja tegime koduse filmiõhtu. Täna oli juba natuke rohkem liikumist, aga võrreldes töönädalaga siiski vähe.
P.S. Luban, et järgmine kord kirjutan midagi asjalikku ja huvitavat ja lisan pilte kah. Hakuna matata!
Reedel pidasime Nihan'i sünnipäeva teiste vabatahtlike korteris. Seda, et erineva päritoluga inimeste arusaam peost ei ole päris sama, oli algusest peale tunda, aga muusika ühendas meid kõiki ja nii möödus suurem osa peost elutoas tantsides. Alustasime rahvusvaheliste pop-hittide ja diskoga, vahepeal tutvustas igaüks oma maa tantse/muusikat ja siis meenutasime 90ndaid. Peo lõppfaasis kogunesime kõik karaoke-etteasteteks arvuti ümber ja laulsime kõigepealt iga maa hümni ja siis kätest kinni hoides ja üksteist emmates "We Are The World", "That's What Friens Are For" , "Imagine", "Dreamer", ja nii edasi. Arvan, et kui teistele meeldisid need hetked, siis meeldiks neile kindlasti ka Eesti laulupidu.
Laupäeval tundus kogu linn välja surnud, tõenäoliselt olid kõik kas peredega kodus või Doonau teisel kaldal piknikku pidamas. Isegi teised vabatahtlikud olid levist väljas, niisiis käisime korra linna peal jalutamas ja tegime koduse filmiõhtu. Täna oli juba natuke rohkem liikumist, aga võrreldes töönädalaga siiski vähe.
P.S. Luban, et järgmine kord kirjutan midagi asjalikku ja huvitavat ja lisan pilte kah. Hakuna matata!
Thursday, August 4, 2011
first impressions
Esiteks, mul on maailma ägedaim roomie - taanlane Louise, kes on küll minust pea 10 aastat vanem, aga kellega me oleme alati ühel lainel, nii lollust tehes kui tõsistest asjadest rääkides. Ja tal on lihtsalt metsik naer, mis alati tuju heaks teeb. Ja ta on kokk. Mida veel elult tahta? Ja teiseks, Braila hakkab mulle iga päevaga järjest rohkem meeldima, sest see on lihtsalt niiiiiii ilus linn ja siin on nii palju sõbralikke inimesi. Ja iga nurga peal on hulkuvad koerad ja tõmmud Enrique Iglesiased. Ja ühes söögikohas oli ettekandjaks Leo DiCaprio. Ja meil kasvavad hoovis viinamarjad. Aga kodu-tutvustuse teen mõni teine päev, sest kõigest ei jõua ka korraga rääkida. Täna sheerin igatahes mõned linnapildid, mis siiani teinud olen.
See on meie classroom keset keskparki, kus me hommikuti kella 11 ajal koguneme ja workshop'idega alustame. Ja kui mõttetööst ära väsime, tantsime linnarahva lõbustuseks veidraid tantse.
See on üks kesklinna peatänavatest, midagi Pärnu Rüütli tänava sarnast, kus on palju poode, kohvikuid ja väliterrasse.
Sama tänav, need puud on nii nunnud. Ja kõik need ilusad vanaaegsed hooned...
See valge on mingi kohalik underground kohvik/pubi.
Maja nagu muinasjutus... Tegelt on see hambapolikliinik.
Koerad, koerad, koerad... Neid on igal tänavanurgal. Aga enamik neist ei tee õnneks inimestest väljagi.
Üks Braila kirikutest, ma ei teagi, palju neid siin kokku on.
Ja see on rõõmik-Louise, oma loomulikus olekus, kunagi tutvustan ilmselt teisi grupi liikmeid ka lähemalt. Aga tänaseks aitab.
O seara buna!!!
Wednesday, August 3, 2011
miks ma siin olen ja kuidas ma siia sain
Esiteks, ma ei oleks siin, kui ei oleks Euroopa Noored programmi ja Euroopa Vabatahtlikku Teenistust.
"Euroopa vabatahtlik teenistus on noore (18-30 eluaastat) võimalus kogeda vabatahtlikuna töötamist mõnes Euroopa riigis just temale huvipakkuval alal. Oma olemuselt on Euroopa vabatahtlik teenistus koostööprojekt, kus on alati vähemalt kolm osapoolt: vabatahtlik, saatev ja vastuvõttev organisatsioon. Projekti partnerite leidmisel on abiks üle-euroopaline andmebaas, kus on Euroopa piires leitavad organisatsioonid, kellel on õigus vabatahtlikke saata ja vastu võtta. Mõlema organisatsiooni toel ja programmi Euroopa Noored abiga saabki noore vabatahtlik teenistus teoks."
Minu saatev organisatsioon on Continuous Action ja vastuvõtjaks Club Voltin. Projekti kestus on 10 kuud ja nimeks "rECOgnise the GREEN", mis tähendab, et peateemaks on keskkonnasäästlik eluviis ja roheline mõtlemine. Esimesed 2 kuud on mõeldud keeleõppeks ja sisulisteks ettevalmistusteks. Täna oli meie esimene rumeenia keele tund, õppisime köögivilju ja mängisime poodi. Mõlemad õpetajad on ülimalt põnevil, kuna mõned meist suudavad teiste õpitud keelte põhjal juba lihtsamatest lausetest aru saada.
Aga kohati ajab segadusse küll, kui pead kasutama viit keelt korraga:
* teiste vabatahtlike ja vastuvõtva organisatsiooni inimestega räägin inglise keeles
* Estelle'iga, kes vahepeal inglise keelega hätta jääb, pursin paar lauset prantsuse keeles
* Esfiraga, kes on pärit Armeeniast ja inglise keelt praktiliselt üldse ei räägi, suhtlen vene keeles (õnneks tema valdab seda väga hästi ja saab kõigist mu vigastest lausetest aru)
* pärast kella 16.00, kui hakkavad rumeenia keele tunnid, üritan seda omandada. Ja muidugi kuulen seda kogu aeg enda ümber.
* ja lõpuks mõtlen eesti keeles. Ja tahan pidevalt oma taanlasest korterikaaslasega eesti keeles rääkima hakata.
Igatahes, kui rääkida veel natuke vabatahtlikuks kandideerimise protsessist, siis oma saatva organisatsiooniga ma varem kokku puutunud ei olnud. Lihtsalt kirjutasin neile, et olen huvitatud, nad lisasid mu meililisti ja hakkasid saatma erinevaid pakkumisi. Kõigepealt kandideerisin ma üldsegi EstYesi kaudu ühte teisi projekti (mis juhtumisi oli ka Rumeenias), aga sinna valiti Eestist üks teine inimene. Paar päeva hiljem saatsin oma CV ja motivatsioonikirja Club Voltinisse ja juba järgmisel hommikul vastasid nad, et on nõus mind vastu võtma. Veidi kiireks küll läks, kuna mul oli kõigi ettevalmistuste ja paberimajanduste korda saamiseks aega kusagil 3 nädala ringis (sinna vahele jäid veel Folk ja muud tegemised), aga jõudsin siiski 1. augusti varahommikul lennukile ja siin ma nüüd olen. Kui keegi on veel EVSist huvitatud, soovitan lugeda seda linki, mis on kohe postituse alguses, seal on pikalt ja laialt kõigist vajalikest sammudest kirjutatud. Võimalusi on ju nii palju, lihtsalt võta kätte ja kasuta...
"Euroopa vabatahtlik teenistus on noore (18-30 eluaastat) võimalus kogeda vabatahtlikuna töötamist mõnes Euroopa riigis just temale huvipakkuval alal. Oma olemuselt on Euroopa vabatahtlik teenistus koostööprojekt, kus on alati vähemalt kolm osapoolt: vabatahtlik, saatev ja vastuvõttev organisatsioon. Projekti partnerite leidmisel on abiks üle-euroopaline andmebaas, kus on Euroopa piires leitavad organisatsioonid, kellel on õigus vabatahtlikke saata ja vastu võtta. Mõlema organisatsiooni toel ja programmi Euroopa Noored abiga saabki noore vabatahtlik teenistus teoks."
Minu saatev organisatsioon on Continuous Action ja vastuvõtjaks Club Voltin. Projekti kestus on 10 kuud ja nimeks "rECOgnise the GREEN", mis tähendab, et peateemaks on keskkonnasäästlik eluviis ja roheline mõtlemine. Esimesed 2 kuud on mõeldud keeleõppeks ja sisulisteks ettevalmistusteks. Täna oli meie esimene rumeenia keele tund, õppisime köögivilju ja mängisime poodi. Mõlemad õpetajad on ülimalt põnevil, kuna mõned meist suudavad teiste õpitud keelte põhjal juba lihtsamatest lausetest aru saada.
Aga kohati ajab segadusse küll, kui pead kasutama viit keelt korraga:
* teiste vabatahtlike ja vastuvõtva organisatsiooni inimestega räägin inglise keeles
* Estelle'iga, kes vahepeal inglise keelega hätta jääb, pursin paar lauset prantsuse keeles
* Esfiraga, kes on pärit Armeeniast ja inglise keelt praktiliselt üldse ei räägi, suhtlen vene keeles (õnneks tema valdab seda väga hästi ja saab kõigist mu vigastest lausetest aru)
* pärast kella 16.00, kui hakkavad rumeenia keele tunnid, üritan seda omandada. Ja muidugi kuulen seda kogu aeg enda ümber.
* ja lõpuks mõtlen eesti keeles. Ja tahan pidevalt oma taanlasest korterikaaslasega eesti keeles rääkima hakata.
Igatahes, kui rääkida veel natuke vabatahtlikuks kandideerimise protsessist, siis oma saatva organisatsiooniga ma varem kokku puutunud ei olnud. Lihtsalt kirjutasin neile, et olen huvitatud, nad lisasid mu meililisti ja hakkasid saatma erinevaid pakkumisi. Kõigepealt kandideerisin ma üldsegi EstYesi kaudu ühte teisi projekti (mis juhtumisi oli ka Rumeenias), aga sinna valiti Eestist üks teine inimene. Paar päeva hiljem saatsin oma CV ja motivatsioonikirja Club Voltinisse ja juba järgmisel hommikul vastasid nad, et on nõus mind vastu võtma. Veidi kiireks küll läks, kuna mul oli kõigi ettevalmistuste ja paberimajanduste korda saamiseks aega kusagil 3 nädala ringis (sinna vahele jäid veel Folk ja muud tegemised), aga jõudsin siiski 1. augusti varahommikul lennukile ja siin ma nüüd olen. Kui keegi on veel EVSist huvitatud, soovitan lugeda seda linki, mis on kohe postituse alguses, seal on pikalt ja laialt kõigist vajalikest sammudest kirjutatud. Võimalusi on ju nii palju, lihtsalt võta kätte ja kasuta...
Tuesday, August 2, 2011
nimest esiteks
Miks on mu blogi aadress "metsikrumeenia.blogspot.com"?
Umbes paar päeva enne Eestist lahkumist sain Rumeenia vastuvõtvalt organisatsioonilt e-maili, kus öeldi, et minuga ühes korteris hakkavad elama taanlane Louise ja türklane Ramazan. Ja et meil on "a little wild backyard". Terve tee Bukaresti lennujaamast Brailasse mõistatasime Louisega, et mida metsikut seal siis olla saab, pakkusime kordamööda võimalikult jaburaid variante ja nalja oli oi-kui-palju. Aga kui kohale jõudsime, siis selgus, et see metsikus seisneb meie sisehoovis pesitsevas eriti vihases koeraemas, kes kiivalt oma kutsikaid kaitseb. Kui meid öösel pimedas korterisse juhatati, ei saanudki veel olukorrast päris täpselt aru. Aga kui hommikul Louisega korterist välja tahtsime saada, luurasime kõigepealt umbes 10 minutit põõsastikus, siis viskasime neile paki salaamit nina ette ja jooksime väravast välja. Õnneks on meie vastuvõtjad piisavalt mõistlikud ja helistasid majaomanikule, kes lubas tänase õhtu jooksul koerapere kuhugi mujale toimetada. Loodan siiralt, et mitte kusagile koeraburgeri vabrikusse, sest tegelikult mulle ju loomad meeldivad. Aga kui sa pead iga jumala päev kodust sisse ja välja käimiseks kihvadega murdja eest põgenema, siis kipud ikka ju isiklikku heaolu tema elust kõrgemale seadma. Täna on juba piisavalt hämar, aga kui homme hommikul koerapere veel alles on (loodan, et mitte, sest lubati ju täna ära viia), teen neist pilti kah.
See, et tänavatel palju kodutuid koeri ringi hulgub, on Brailas (ja tõneäoliselt ka kogu ülejäänud Rumeenias) üsna tavaline, aga nendega olen isegi mina kui maailma suurim koerakartja harjunud, sest nad ei tee inimestele midagi ja uitavad sihitult oma elupäevade lõpuni. Aga too koeraema on tõesti üks "psycho-b*tch", nagu kohalikud teda kirjeldasid.
Umbes paar päeva enne Eestist lahkumist sain Rumeenia vastuvõtvalt organisatsioonilt e-maili, kus öeldi, et minuga ühes korteris hakkavad elama taanlane Louise ja türklane Ramazan. Ja et meil on "a little wild backyard". Terve tee Bukaresti lennujaamast Brailasse mõistatasime Louisega, et mida metsikut seal siis olla saab, pakkusime kordamööda võimalikult jaburaid variante ja nalja oli oi-kui-palju. Aga kui kohale jõudsime, siis selgus, et see metsikus seisneb meie sisehoovis pesitsevas eriti vihases koeraemas, kes kiivalt oma kutsikaid kaitseb. Kui meid öösel pimedas korterisse juhatati, ei saanudki veel olukorrast päris täpselt aru. Aga kui hommikul Louisega korterist välja tahtsime saada, luurasime kõigepealt umbes 10 minutit põõsastikus, siis viskasime neile paki salaamit nina ette ja jooksime väravast välja. Õnneks on meie vastuvõtjad piisavalt mõistlikud ja helistasid majaomanikule, kes lubas tänase õhtu jooksul koerapere kuhugi mujale toimetada. Loodan siiralt, et mitte kusagile koeraburgeri vabrikusse, sest tegelikult mulle ju loomad meeldivad. Aga kui sa pead iga jumala päev kodust sisse ja välja käimiseks kihvadega murdja eest põgenema, siis kipud ikka ju isiklikku heaolu tema elust kõrgemale seadma. Täna on juba piisavalt hämar, aga kui homme hommikul koerapere veel alles on (loodan, et mitte, sest lubati ju täna ära viia), teen neist pilti kah.
See, et tänavatel palju kodutuid koeri ringi hulgub, on Brailas (ja tõneäoliselt ka kogu ülejäänud Rumeenias) üsna tavaline, aga nendega olen isegi mina kui maailma suurim koerakartja harjunud, sest nad ei tee inimestele midagi ja uitavad sihitult oma elupäevade lõpuni. Aga too koeraema on tõesti üks "psycho-b*tch", nagu kohalikud teda kirjeldasid.
Subscribe to:
Posts (Atom)