Viimased paar päeva on väga tormakad olnud. Reede hommikul, kui läksime oma EuroVillage’it ette valmistama, teatati, et Club Voltin otsib meile uut korterit, kuna praegusega on nii palju probleeme ja kõigi lahendamine läheb liiga tülikaks. Arvestasime sellega, et kusagil järgmise nädala algul siis kolime, aga juba reede lõunal, kui ühes kohalikus baaris aega viitsime, visati kõne peale, et davai, tulge kähku koju. Ja siis öeldigi, et uus korter on olemas, olge 2 tunni pärast kõigi asjadega valmis. Nagu mr. Vadeanu ütles, siis „see ei ole küll kõige parem korter Brailas, ent see pole ka halvim.“ Ja nii ongi, keskmine Mustamäe korter, mis on puhas ja turvaline, aga mingit erilist luksust ka pole. Reede õhtul saime kõigi teiste chica’dega kokku ja läksime linna vallutama. Brailas toimuvad praegu linnapäevad, nii et rahvast ja tegevust jagub kõikjale. Alustasime ühes coffee-house’is vesikaga, paar tundi hiljem leidsime end Doonau äärest kõige lambikamast vabaõhu-karaokebaarist. „Whe Are The World“ neil kahjuks ei olnud ja nii pidime leppima ainult „Dreameri“, Madonna ja Britney lauludega. Lõpuks vaatasime veel ühes peatänava restos, kuidas erinevad tüübid kordamööda lavale ronisid ja bluusi ja rokenrolli jämmisid. Tundus, et seal on mingi valitud seltskond, ainult pika patsi ja nahkvestiga tüübid tohtisid esineda. Aga sel õhtul sain ma oma esimese Braila-õppetunni: kui sa oled (endiselt veel veidi) võõras linnas ja äsja kolinud, ei ole mõtet katsetada otseteid. Eriti pimedas. Seega võttis kojujõudmine oodatud 15 mintsa asemel aega umbes 45 mintsa.
Aga laupäev oli minu jaoks masendav, sest Louise jättis mu maha ja läks tagasi Taani. Ta ütles, et talle ei meeldi siin, ja ta ei tunne end iseendana. Voltini direktor ei tahtnud, et ma üksi korterisse jääks ja soovitas mul Toni, Nihani ja Estelle’i juurde minna. Kõik olid Louise otsusest šokeeritud ja kurvad, aga üritasime siiski endale vahva õhtu korraldada. Kohalikud vedasid meid soolajärve äärde, pärast käisime Doonau ääres mingi kohaliku rahvalaulja kontserti vaatamas ja turvalisuse osas eurostandarditele mittevastava karusselliga sõitmas.
Täna pean veidi korteris korda looma ja siis lähme kõik koos kella 18.00-ks rongijaama mu uuele roomie’le, Ramazanile vastu. Otsustasime, et kui ta reisist väga väsinud ei ole, teeme siinsamas ka väikese welcome party.
Aga kohalik liiklus on endiselt kaos, turvavöö on enamikes autodes kaunistuselemendiks, sebrad on lihtsalt kenad maanteemaalingud ja pöörete puhul kehtib reegel „kes ees, see mees“. Imestan, et ma veel ühtegi avariid näinud ei ole. Aa, ja elektriratastooliga sõidetakse siin ka maanteel, autode vahel manööverdades. Tundub päris suitsiidne rahvas kohati…
No comments:
Post a Comment