neljas nädal

Kaablikutid pidid täna tulema meile päris oma wifit paigaldama, aga nad eksisid aadressiga (asjaajamine  à la Rumeenia - üldse ei imesta), nii et tulevad hoopis homme. Seega kükitan endiselt koridoris ja laenan naabrite võrku. Suvi kestab endiselt, öösel on liiga palav, et magada ja päeval sirab päike lagipähe. Selle kuumuse tõttu ei ole erilist söögiisu ka, ostad aind turult meloni või pool kilo viinamarju ja kõht on jälle täis. And that's how we roll...

Pühapäeval jõudsin lõpuks esimest korda Doonau teisele kaldale, mis tegelikult ei olegi teine kallas, vaid hoopis suur saar. Aga seal on liivane rand ja ujumiskoht, kus nädalavahetuseti peesitamas käiakse. Enda järelt koristamine on kohalikele endiselt võõras teema ja nii on rannaliiv mõnusalt segunenud tühjade pudelite, krõpsupakkide ja konidega. Ja veider on see, et isegi saarel olid kõik kohad kodutuid koeri täis. Vaevalt, et nad ise sinna ujusid, eks ikka viiakse siitpoolt kallast ära, kui kellelegi jalgu jäävad.

*halva kvaliteediga telefonipilt, tagataustal mu armsa kodulinna siluett*