Enne Eestimaalt lahkumist ütlesid päris paljud mulle, et ah, sobidki oma välimusega hästi sinna tõmmude peaaegu-lõunamaalaste sekka ja sulandud hästi sisse. Arvasin ise ka, et äkki on see tõesti eeliseks, aga ei, nii kui võõrast keelt kuuldakse, vaadatakse kohe kui tulnukaid. Siin linnas on turistid vist ikka üsna harv nähtus, mina näiteks ei ole veel ühtegi näinud. Ja kuigi rahvaarv on umbes poole väiksem kui Tallinnas, on rahvastikutihedus 2,5 korda suurem, seega inimesi on siin päris palju koos.
Reedel pidasime Nihan'i sünnipäeva teiste vabatahtlike korteris. Seda, et erineva päritoluga inimeste arusaam peost ei ole päris sama, oli algusest peale tunda, aga muusika ühendas meid kõiki ja nii möödus suurem osa peost elutoas tantsides. Alustasime rahvusvaheliste pop-hittide ja diskoga, vahepeal tutvustas igaüks oma maa tantse/muusikat ja siis meenutasime 90ndaid. Peo lõppfaasis kogunesime kõik karaoke-etteasteteks arvuti ümber ja laulsime kõigepealt iga maa hümni ja siis kätest kinni hoides ja üksteist emmates "We Are The World", "That's What Friens Are For" , "Imagine", "Dreamer", ja nii edasi. Arvan, et kui teistele meeldisid need hetked, siis meeldiks neile kindlasti ka Eesti laulupidu.
Laupäeval tundus kogu linn välja surnud, tõenäoliselt olid kõik kas peredega kodus või Doonau teisel kaldal piknikku pidamas. Isegi teised vabatahtlikud olid levist väljas, niisiis käisime korra linna peal jalutamas ja tegime koduse filmiõhtu. Täna oli juba natuke rohkem liikumist, aga võrreldes töönädalaga siiski vähe.
P.S. Luban, et järgmine kord kirjutan midagi asjalikku ja huvitavat ja lisan pilte kah. Hakuna matata!
Reedel pidasime Nihan'i sünnipäeva teiste vabatahtlike korteris. Seda, et erineva päritoluga inimeste arusaam peost ei ole päris sama, oli algusest peale tunda, aga muusika ühendas meid kõiki ja nii möödus suurem osa peost elutoas tantsides. Alustasime rahvusvaheliste pop-hittide ja diskoga, vahepeal tutvustas igaüks oma maa tantse/muusikat ja siis meenutasime 90ndaid. Peo lõppfaasis kogunesime kõik karaoke-etteasteteks arvuti ümber ja laulsime kõigepealt iga maa hümni ja siis kätest kinni hoides ja üksteist emmates "We Are The World", "That's What Friens Are For" , "Imagine", "Dreamer", ja nii edasi. Arvan, et kui teistele meeldisid need hetked, siis meeldiks neile kindlasti ka Eesti laulupidu.
Laupäeval tundus kogu linn välja surnud, tõenäoliselt olid kõik kas peredega kodus või Doonau teisel kaldal piknikku pidamas. Isegi teised vabatahtlikud olid levist väljas, niisiis käisime korra linna peal jalutamas ja tegime koduse filmiõhtu. Täna oli juba natuke rohkem liikumist, aga võrreldes töönädalaga siiski vähe.
P.S. Luban, et järgmine kord kirjutan midagi asjalikku ja huvitavat ja lisan pilte kah. Hakuna matata!
No comments:
Post a Comment