Miks on mu blogi aadress "metsikrumeenia.blogspot.com"?
Umbes paar päeva enne Eestist lahkumist sain Rumeenia vastuvõtvalt organisatsioonilt e-maili, kus öeldi, et minuga ühes korteris hakkavad elama taanlane Louise ja türklane Ramazan. Ja et meil on "a little wild backyard". Terve tee Bukaresti lennujaamast Brailasse mõistatasime Louisega, et mida metsikut seal siis olla saab, pakkusime kordamööda võimalikult jaburaid variante ja nalja oli oi-kui-palju. Aga kui kohale jõudsime, siis selgus, et see metsikus seisneb meie sisehoovis pesitsevas eriti vihases koeraemas, kes kiivalt oma kutsikaid kaitseb. Kui meid öösel pimedas korterisse juhatati, ei saanudki veel olukorrast päris täpselt aru. Aga kui hommikul Louisega korterist välja tahtsime saada, luurasime kõigepealt umbes 10 minutit põõsastikus, siis viskasime neile paki salaamit nina ette ja jooksime väravast välja. Õnneks on meie vastuvõtjad piisavalt mõistlikud ja helistasid majaomanikule, kes lubas tänase õhtu jooksul koerapere kuhugi mujale toimetada. Loodan siiralt, et mitte kusagile koeraburgeri vabrikusse, sest tegelikult mulle ju loomad meeldivad. Aga kui sa pead iga jumala päev kodust sisse ja välja käimiseks kihvadega murdja eest põgenema, siis kipud ikka ju isiklikku heaolu tema elust kõrgemale seadma. Täna on juba piisavalt hämar, aga kui homme hommikul koerapere veel alles on (loodan, et mitte, sest lubati ju täna ära viia), teen neist pilti kah.
See, et tänavatel palju kodutuid koeri ringi hulgub, on Brailas (ja tõneäoliselt ka kogu ülejäänud Rumeenias) üsna tavaline, aga nendega olen isegi mina kui maailma suurim koerakartja harjunud, sest nad ei tee inimestele midagi ja uitavad sihitult oma elupäevade lõpuni. Aga too koeraema on tõesti üks "psycho-b*tch", nagu kohalikud teda kirjeldasid.
No comments:
Post a Comment