mis toimuuuuuub?

Ilmselgelt olen aasta laiskur 2011 ja ei viitsi midagi postitada. Need, kellega tihemini skaibin ja muidu jutustan, teavad, mis teoksil ja millega seni hakkama olen saanud. Aga praegusel perioodil olen üsna harva online, nii et teen siia mingi lühikokkuvõtte sellest, mis toimub.

Selleks aastaks on tööga kõik; ametlik kuuajane jõulupuhkus algab selle nädala lõpus, aga mina võtsin oma puhkuse nädal varem välja, SEST GETTER TULI RUMEENIASSE!! Praegu vedelengi eestlaste hotellitoas ja toksin Getu miniläpakaga seda teksti. Nädalavahetusel olime omadega Bukarestis, veetsime oma selle aasta viimase ühise nädalavahetuse. Nüüd olen kõigest 3 päeva neist lahus olnud, aga niiiii veider on olla. Ei taha mõeldagi sellele, mis siis saab, kui see EVSi projekt lõpuks läbi saab ja me kõik tagasi oma kodumaale sõidame... Enne Bukaresti tegime veel väikse jõuluõhtusöögi koos loosipakkide vahetamisega. Tingimus oli see, et kingitused tuleb ise teha, mitte osta. Sain Estelle'ilt maailma armsaima kingituse - avanevate 3D-piltidega raamat "The Adventures of Reeli". Kõik meie olulisemad ühised läbielamised ja naljad olid sisse kleebitud-volditud.

Tööalaselt kahjuks midagi märkimisväärset enne puhkust korda saata ei jõudnud. Ainult too ülemaailmse vabatahtlike päeva tähistamine ja vabatahtlikkusele pühendatud nädala sündmustel osalemine. Aga jällegi, palju infot jäi meieni jõudmata, nii et mõningatel üritustel käisime lihtsalt vaatamas ja aega raiskamas. Ja mõnda üritust ei jõudnudki külastada, sest me ei teadnud, kus ja millal see toimub.

Igatahes, tagasi praegusesse hetke - kuni laupäevani pesitsen Brasovis koos Getteri ja teiste eestlastega, kes siin rahvusvahelisel laulukonkursil osalevad. Pärast seda on plaan korraks uuesti Sibiusse põigata ja siis Aradi, Cluji, Romoseli, Iasi ja kuhu iganes, kus veel vabatahtlikke pesitseb. Mina olen meie omadest ainus, kes jõuluks siia jääb, nii et Brailasse tagasi minekut ei plaani ma veel niipea. Pakkisin omale suure seljakotitäie asju kaasa, et vähemalt 2 nädalat hakkama saada. Õnneks on siin veel piisavalt soe, et saab hääletada, muidu peaks vist küll enamiku ajast Brailas töllerdama. Või siis bussi-/rongipiletite arvelt nälgima.

Tegelikult on mu tulevikuplaanid veel küllaltki ebaselged, eks me siis paari päeva pärast näe, mis saama hakkab. Kui kusagil jälle internetti pääsen, kirjutan järgmise romaani kokku. Ja kui lõpuks (ilmselt detsembri lõpus) tagasi Brailasse jõuan, panen palju pilte ka üles. Praegugi neid juba kaameras päris palju, aga ma ei võtnud oma arvutit kaasa, et neid sinna laadida.

Pa!

üks päev

Kui ma ütleks, et täna oli elusitt päev, siis ma valetaks. Aga öelda, et kõik oli üliarmas ja vahukooretriibuline, ei oleks ka õige. Hommik algas sellega, et magasin sisse ja jäin kella üheksasest trammist maha. Õnneks öeldi töö juurest, et pole hullu midagi, kui tund aega hilisema trammiga tulen. Läksin siis. Olin umbes poolel teel peatusest infokeskusesse kui üks vahva kutsa haukudes minu poole tuli. Mõtlesin, et keeran otsa ümber ja lähen teist teed kaudu, aga juba ta tuli koos oma sõbraga mulle järele. Jäin seisma, tõstsin veidi häält ja lootsin, et ehk lasevad jalga. Tutkitki (õhhõhõhõ kui loll sõna). Õnneks ilmus nurga tagant üks tädi, kes kutsasid enda juurde meelitada püüdis, et ma rahus edasi kõndida saaks. Aga ikka hakkasid nad kahekesi minu ümber keksima ja püksisäärest naksama, ja lisaks neile oli järsku paarkümmend meetrit eemal umbes kümnepealine koertekari. Tädi muudkui korrutas: "Ära karda, pole hullu midagi, nad tahavad ainult mängida!". Nende kahe suhtes oli tal ehk õigus, aga teised, kes eemal haukusid, küll seda meelt ei tundunud. See hetk oli täpselt nagu mingi gang-fight'i algus odavas Hollywoodi action-filmis. Kõnnid rahulikult mööda tänavat, kuni ühel hetkel avastad, et oled sattunud valesse neighbourhood'i - tulevad paar suure jutuga töllmokka ja hakkavad tõuklema. Aga neid ei tasu karta, sest nende eriala on provotseerimine. Peale suure jutu neist muud oodata pole. Karta tasub hoopis neid nukiraudade ja pesapallikurikatega kantpäid, kes kümnekesi tupiktänava väljapääsu varjutavad. Ilus elu mul siin, kas pole. Ja nii hakkab kaks korda nädalas kuni aasta lõpuni olema. Tegelt olen suuri edusamme teinud, kolm kuud tagasi oleks ma sellises olukorras totaalsesse paanikasse sattunud. Nüüd suudan vähemalt väliselt rahu säilitada. Loodan, et varsti harjun koertega täielikult ning ei pea enam trammist väljudes tundma, nagu astuks sõtta.

Pärast infokeskust ja pitsuparadiisist lahkumist muutus päev päikselisemaks. Pidin küll umbes 20 minutit trammis valjut sõimamist ja manele muusikat kuulama, aga kui lõpuks kesklinna jõudsin ja pagariärist juustusaia võtsin, hakkas elu järjest ilusam tunduma. Kirjutasin eelmises postituses meie Green Messenger projektist... Täna siis korraldasime Mihai Eminescu tänaval väljanäituse erinevate inimeste arvamustest. Küsimus oli selles, et kuidas inimesed lahendaksid keskkonnaprobleeme, kui neil oleks piisavalt võimu. Vastuseid oli seinast seina: küll taheti kõige eest trahve kaela määrida ja valitsust vallandada. Aga osad arvasid, et piisab ka sellest, kui väikse ümberõppe abil inimeste käitumis- ja mõtlemisviisi muuta. Hoolimata sellest, et ka meil on lõpuks sügis käes ja väljas kisub jahedaks, seisime pea kolm tundi seal oma laiali laotatud postrite keskel ja proovisime möödakäijatega jutule saada. Esialgu tundus, et kõik on väga ignorantsed ja nad peaaegu et vältisid seda tänavapoolt, kus meie olime (ilmselt arvasid, et tahame midagi müüa). Aga mida aeg edasi, seda rohkem hakati huvi tundma ja pärima. Seletasime neile oma algelises rumeenia keeles, mida me teeme ja üritasime väikest diskussioonigi aretada. Juba nendepoolne tühipaljas "Succes!" ja naeratus andsid palju motivatsiooni. Aga päeva nael oli feng-shui poe müüja, kes kõigepealt tõi meile valgele paberile kirjutatud teksti, a la "armastus muudab kõike" ja siis pakkus meile kõigile kuuma teed. See tegi tuju niiiiii heaks. Ja pärast seda tuli veel üks vabakutseline ajakirjanik, kes lubas homme meie tegemistest väikese loo kirjutada ja oma blogis avaldada. Rohkem reklaami tuleb alati kasuks. Enivei, igati kordaläinud pärastlõuna oli. Taaskord tõestus sellest, et mida vähem Club Voltin meie tegevustes osaleb, seda edukamad me oleme.

"Every day is the perfect day for a perfect day!"

---

That awkward moment kui sa ei suuda enam eesti keele osastavat käänet meenutada ja pead guugeldama ning sõpradelt abi küsima. 

appdeit

Update nr. 1: Ma kolisin (jälle) uude kohta! Elan nüüd Beatrice ja Marielliga samas korteris ja mu toakaaslaseks on Soraya Portugalist. Ta on minust aasta noorem, sõbralik ja tore. Ja ta on mustanahaline, see on äge. :) Aga nüüd on mul vähemalt mugav magamisase, soe vesi ja elekter kogu aeg olemas. Tunnen kaasa Ramazanile, kes kuni bulgaarlase saabumiseni üksi konutab ja kes, iga kord kui elekter ära läheb, punase markeriga suure plakati peale kriipse veab. P.S. Mina sain 27ndast oktoobrist alates 27 korda, hoolimata sellest, et ma vahepeal mitu päeva korterist eemal olin.

Update nr. 2: Mu tööülesannete hulka on lisandunud maakondlikus Euroopa Infopunktis abiliseks olemine (kunagi hiljem peame Nihaniga kohalikes koolides paar sarnast infopunkti looma). Oma esimesel tööpäeval aitasin euroopa kodakondsuse teemalise loovtööde konkursi jaoks ette valmistuda. Istusin suures nahktoolis ümmarguse laua taga, läpakas ees, ja klammerdasin konkursi reglemendi jaoks kolmekaupa pabereid kokku like a boss. Tegin targa näo pähe ja kujutasin ette, et olen tähtis tegelane. Ja siis avastasin, et olin 15st komplektist 12 vales järjekorras kokku klammerdanud. Irvitasin 5 minutit omaette ja kiskusin küüntega klambrid lahti, et paberid õiges järjekorras uuesti kokku panna. Vähemalt aitas see mind sammukese lähemale tuleviku-ameti valimisele: kontorirotti minust ei saa.


Kui nüüd natuke veel tööülesannetest rääkida, siis viimasel aja tegevused on peamiselt piirdunud gümnaasiumiõpilastega keskkonnaprobleemide üle arutlemisega. Oleme kokku pannud kaks photo-voice klippi. Mõlemad on prügi-teemalised, aga teostus on erinev. Toni, Estelle ja Nihan lavastasid Emakese Looduse ja Proua Prügi võitluse:

Minu, Ramazani ja Claudia oma ei ole nii põhjalikult ette valmistatud, sest kui meid Balta Alba järve äärde väljasõidule viidi, ei osanud keegi meile põhjendada, mis on selle tripi eesmärk. Aga kui lõpuks koju tagasi jõudsime, siis paar päeva hiljem öeldi, et "aa jah, te peaks seal tehtud piltidest photo-voice'i kokku panema". Tänks, et ütlesite! Niisiis pidin lihtsalt olemasolevast materjalist midagi kokku klopsima, stsenaariumi loomine oli küllaltki keeruline, sest erinevaid elemente ei olnud piisavalt. Lõpuks otsisin lihtsalt internetist rumeeniakeelse turistiinfo selle paiga kohta (tegemist on soolajärve äärse kuurordiga, kus leidub palju ravimuda) ja asetasin paljusõnalise kiidulaulu taustale pildid selle sama piirkonna "teisest näost". Idee seisnes selles, et ehk paneb teksti ja pildi kontrast kohalikke mõtlema selle üle, mida ümbritsev loodus neile pakub, ja kui nad oma käitumist ei muuda, kas siis ka järeltulevad põlved saavad neid hüvesid nautida või ei. "Kas te pole harjunud sellist tüüpi turismiülevaadetega? Ootasite midagi teistsugust? Siis TEHKE midagi teistsugust, muutke midagi! Puhta õhu, vee ja pinnase säilitamine on peaasjalik selleks, et ka järeltulevad põlved saaks nautida neid hüvesid, mida meie praegu kasutame."

Samal ajal viime veel läbi Green Messenger'i projekti, mille ülesandeks on ärgitada avalikku dialoogi ning küsida inimestelt tänaval arvamusi, mis puudutavad keskkonnaprobleemide lahendamist. Õnneks on rahvas avatud ja vastutulelik ning tullakse hea meelega rääkima, aga arvamused on seinast seina - kes ütleb, et ei olegi midagi teha ja oleme varem või hiljem hukule määratud, vanemad inimesed aga kinnitavad, et probleemide lahendamine on noorema põlvkonna ülesanne. Ja leidub ka neid, kes ei näegi mingit probleemi, sest neil on kodus soe vesi, toit ja elekter olemas. Järgmise nädala jooksul kirjutame värvikamad arvamused suurtele plakatile ja korraldame neist linna käidavamates kohtades näitusi. Arvan, et tähelepanu juhtimiseks ja teadlikkuse tõstmiseks on see hea algus. Nendest koolivisiitidest on ka päris palju abi olnud; oleme aru saanud, kui palju inimesed (peamiselt noored) reaalselt keskkonnaprobleemidest teavad ja huvituvad. Enamik kinnitavad, et jah, probleem on olemas küll, aga nad ei tea sellest kuigi palju. Aga entusiasmi ja uudishimu jagub, nii et meie ülesandeks on kõik see info kandikul nende ette tuua ning anda juhiseid, kuidas liikuda probleemide lahendamise suunas. Pikk tee on veel käia, aga meil on väga tugev ja kokkuhoidev tiim, usun, et projekti lõpuks oleme koos päris mitu head sammu astunud. Oleks veel Club Voltin ka vähegi toetavam, aga kuna nende jaoks on tähtis ainult see, et igakuisesse National Agency raportisse oleks midagi kirjutada ja töötajad õigel ajal oma raha kätte saaks, ei ole neilt suurt abi loota. Ja miks nad üldse ökoprojekti kirjutasid, kui neil endal keskkonnahoiuga absoluutselt mingit seost ei ole, ma ei tea. Nad ise tunnistasid, et nende ülesandeks on ainult toitu ja peavarju pakkuda, projekti tegevuste eest vastutame meie. Sama hea, kui mingi korvipunujate klubi kusagil Aafrika külakeses otsustab, et "Kuulge, teeks äkki AIDSi ennetuse programmi? Me küll ise ei tea sellest haigusest midagi, aga vabatahtlikud teistest riikidest on kindlasti hea meelega nõus kõik töö meie eest ära tegema! Õpetame neile paar lauset oma keelt kah, küll nad siis need vajalikud infomaterjalid ja partnerid ka üles leiavad!"

sõberid

Niisiis, oktoobri eelviimasel nädalavahetusel käisid meil esimesed külalised. Lise ja Stefano - EVS vabatahtlikud, kes elavad Iasis, meist umbes 300 km põhja pool, Moldova piiri ääres. Laupäeva õhtul pidasime Violeta sünnipäeva ja pühapäeval tutvustasime neile Braila vaatamisväärsusi. Poolkogemata avastasime Public Garden'ist lillefestivali, kus oli üleval näitus kunstikooli õpilaste lilleteemalistest töödest, müüdi taimi ja pakuti sööki-jooki. Ja pärastlõunal toimus kontsert, kus algul esinesid rahvatantsijad ja hiljem mudilaskoor ja väikesed solistid. Aga rumeenia rahvamuusika tundub ikka kuradi kaootiline, kui oled lihtsa talupoja lõõtsaviisidega harjunud. Kohati tundub, et neil on see meelega nii seatud, et rütmigrupp mängib ühe ja viisigrupp teise meetrumi järgi. Või siis on nad lihtsalt palinka'ga üle pingutanud. Paar videot sellest päevast (liiga suured ainult, et normaalse kvaliteediga siia üles laadida):

Uue nädala keskel tulid veel Manou ja Caoimhe, kellega nautisime Doonau ääres maailma ilusaimat sügispäeva ja pidasime pannkoogiläbu. Praegu on juba novembrikuu, aga ikka veel on väljas päike ja 15 kraadi sooja, nii et päevasel ajal pole vahel jopetki vaja. Niiiiiii hea. :)

ikka veel ühendatud - on-arrivali sõbrapaelad käe ümber

Enivei, oktoobri viimase nädalavahetuse veetsime jälle Bukarestis. Auto-stop + couchsurfing, nagu tavaliselt. Pärast sinnasõitu avastasime Beatricega mõlemad, et meile on manele muusika juba peaaegu et meeldima hakanud. Ilmselgelt kuuleme seda liiga palju, iga päev, igal pool. Aga Bukarestist leidsime endale uued ägedad  sõbrad, ööbisime organisatsioonis nimega Incubator 107, kes hoolitseb selle eest, et oskused ja head ideed saaksid edukalt areneda ja jõuaksid kõigi huvilisteni. Põhimõte on lihtne - igaüks, kellel on midagi teistega jagada, võib korraldada workshop'i, siiani on nad kordamööda üksteisele õpetanud origamit, kokakunsti, žongleerimist, erinevaid tantse, jne. Me õpetasime omalt poolt ka paar tantsu ja tegime koos päris itaalia pastat. Laupäeva õhtul tähistasime koos ~60 inimesega keskmise klassiruumi mõõtu saalis Halloweeni. Kõik olid kostümeeritud, õppisime "Thrilleri" tantsu, keskööl ennustati kõigile tulevikku, valmistati kõrvitsatest laternaid ja ülejääkidest küpsetati maitsev kõrvitsapirukas. Ja muidugi toimus ehtne tule-show. Väike video-reoprtaaž:

Selleks korraks siis kõik. Elu on ilus, kui pidevad elektrikatkestused, olematu küte ja soe vesi välja arvata. Aga kolmapäevast alates kolin teise korterisse, sest Esfira ja Violeta lahkuvad projektist. Kurb tegelikult, ikkagi 3 kuud sai ju nendega koos oldud. Nende asemele tulevad üks tüdruk Portugalist (mu tulevane roomie) ja üks kutt Bulgaariast. Järgmine kord kirjutan vabatahtlikkusest ja tööülesannetest ka miskit, aga kui natuke spoilida, siis võin öelda, et olukord meie projektis ("rECOgnize the  GREEN") on veits paranenud ning motivatsiooni ja töötahet oleme kõik juurde saanud. Adjöö!

aveţi timp?

Peaaegu kolm kuud olen juba siin veidral maal elanud, aga ikka hakkan bussiaknast välja vaadates kõike nähtut Eestiga võrdlema. Ja mida ma järeldan: mulle meeldib siin. Igasugused tehnilised, majanduslikud ja muudmoodi materiaalsed puudujäägid korvab sajaprotsendiliselt kohalike soojus ja inimlikkus. Siin ei ole kõigil esimese klassi junsudel mobiile, rääkimata iPhone'idest või iPod'idest, aga seda ei olegi vaja, sest pärastlõunal lähevad neile vanaemad-vanaisad kooli vastu, jalutavad nendega koos koju ja aitavad rasket koolikotti kanda. Siin ei ole igas kohvikus ja pargis wifi leviala, aga seda ei olegi vaja, sest inimestel on kogu aeg millestki rääkida ja pargis käiakse malet või triktrakki mängimas, mitte internetis surfamas. Siin on ikka veel alles need pisikesed toidupoed igal tänavanurgal, kus müüjad teavad sind nägupidi ja küsivad alati: "Kuidas läheb?". Kui keegi näeb, et sa oled hädas, siis ta tuleb ja aitab sind. Kui kelleltki tänaval teed küsid, siis mitmed neist jalutavad sinuga sihtkohta kaasa ja arendavad huvitavat vestlust, selle asemel, et öelda tuimalt "kolmas tänav paremale" ja minema kõndida.  Rumeenlaste ainus mure on raha, õigemini selle puudumine, aga nad ei sea seda prioriteediks. Nad on lihtsalt inimlikud. Ja neil on aega.



"You know what drives me crazy? It's all these people talking about how great technology is, and how it saves all this time. But, what good is saved time, if nobody uses it? If it just turns into more busy work. You never hear somebody say, "With the time I've saved by using my word processor, I'm gonna go to a Zen monastery and hang out". I mean, you never hear that." - Jesse, "Before Sunrise" (1995)

jälle üks vaba päev

Eelmine postitus oli küll päris motivatsioonivaene, kuid tegelikult oleme ikka natuke asjalikud ka olnud (lõpuks!). Eelmise nädala teisipäeval sain siis lõpuks esimest korda lasteaias käidud. Mind paigutati koolieelikute (5-6 a) rühma. Esimeseks ülesandeks oli teritada u. 200 pliiatsit - kõige jubedam asi, mida ma eales teinud olen, näpud olid reaalselt villis pärast. Muidugi olid mul selleks kaks väikest abilist, Cosmin ja Robert, kes kasvataja manitsustest hoolimata salaja laua all pliiatseid teritasid, sel ajal kui teised mingit töölehte täitsid. Aga ma aitasin neil pärast töölehed ka ära täita, nii et lõpuks olid kõik rahul. Ülejäänud aja istusin laua taga, jälgisin, mida kasvataja lastega teeb ja üritasin mõnedega neist väikest rumeeniakeelset vestlust aretada. Õigemini, nemad rääkisid minuga kogu aeg, aga ma lihtsalt ei osanud alati vastata. Kuulasin koos nendega muinasjuttu, vaatasin, kuidas nad üksteisele laule, luuletusi ja tantse esitavad ning siis oligi mu "tööpäev" juba läbi, sest lastel oli lõunasöök ja pärast seda uneaeg. Nüüd ma vähemalt tean, kuidas need nublud seal on ja mida nad tavaliselt teevad, nii et oskan neile omalt poolt mingeid tegevusi ette valmistada. Proovin seda kuidagi oma projekti teemaga ("rECOgnise the GREEN") ka siduda, võib-olla üritan neile läbi mängude ja lugude selgitada, kui tähtis on säästa vett ja elektrit ning prügi mitte maha visata. Mina õpetan neile uusi mänge ja laulukesi, nemad aitavad mul rumeenia keele kiiremini selgeks saada - igati win-win situation ju. Ja nad on ülinummid, nii et nendega koos olemine on pigem fun kui kohustus.

Vahepeal olin paar päeva kodus haige, aga reedel käisime ühes kohalikus gümnaasiumis living library abil EVS'i ja Youth in Action programmi promomas. Saime endale ühe 9. klassi ja arutasime umbes tunni aja jooksul väikestes gruppides nende tulevikuplaane ja tutvustasime, mis võimalusi annab Youth in Action programm. Kuigi osad neist ei rääkinud inglise keelt praktiliselt üldse, saime siiski jutud aetud. Ja muidugi tahtsid kõik meiega koos pilte teha ja meie Facebooki kasutajanimesid teada. Armas. Aga veel armsam oli see, et nende õpetaja on 2 korda Eestis käinud (Tallinnas ja Lahemaal) ning õpetas lastele Põhja-Eesti pankranniku põhjal kivimeid. Ja koridoris seina peal oli selline väljapanek:

Laupäev jätkus YiA promomise tähe all, sest me korraldasime kohalikele noortele metsas aardejahi, kus igas punktis oli info EVSi kohta ja lõpuks tuli vastata küsimusele. Ja muidugi oli igas punktis mingi mäng või muu ülesanne, et lõbusam oleks. Osalejaid tuli kokku üle 50 ja kõik olid ülientusiastlikud, nii et võib üritusega rahule jääda. Kuigi 1,5h külma käes puu taga kükitamist ja orienteerujate ootamist andis köhale-nohule hoogu juurde, nii et lutsin jälle siin oma külmas korteris Propolis C tablette ja joon teed. Tegelikult oli mul plaan täna esimest korda Galati minna (üks teine suurem linn, meist u. 30 km kaugusel), aga otsustasin, et parem olen kodus ja hävitan vaikselt nohupisikuid. Pealegi, ma pean ju varsti jälle lasteaeda minema, aga ei taha seal kõiki pisikesi nublusid nakatada. 

Aga siiski, terve päev kodus istumist on minu jaoks ajusurm, nii et otsustasin jälle natuke linna uurida. Seekord  võtsin bussi nr. 5, sest tahtsin teada, kus selle lõpp-peatus on. Päris lõppu ma vist ikkagi ei jõudnud, tulin üks peatus varem maha ja hakkasin vaikselt tagasi kõndima. Ja veendusin taaskord, et elu äärelinnas on ikka VÄGA vaene. Vaatasin just hiljuti Emir Kusturica filmi "Time of the Gypsies" ja avastasin, et ega need 80ndate lõpul Jugoslaavias, Sarajevo lähedal filmitud kaadrid ei olegi nii erinevad mõningate tänapäeva rumeenlaste elust. Ainult autosid on veidi rohkem ja loomi võib-olla vähem. Aga siiski, täpselt samad lagunevad hurtsikud ja katteta mudased teed, mida mööda nad iga päev oma hobuvankritega erinevaid aiasaadusi turule viivad. Ja isegi kui nende naised on veidi moodsamates riietes ja mukitud, paistavad läikivroosade huulte tagant hambutud naeratused, mis reedavad olematut sotsiaaltoetust ja tervisekindlustust. Euroopa Liidust pole seal haisugi. Aa, ja muidugi koerad... Korraks võttis ikka põlvist nõrgaks küll, kui teisel pool maanteed jälle üks kümnepealine kamp kogunes ja nad üksteise pihta kurjalt haukuma hakkasid. Õnneks nad mind vist ei märganud, muidu oleks ma teinud umbes 10 sekundit oma elu kiireimat jooksu ja pärast lähimas traumapunktis haavu sidunud. Nad ei ole üldiselt inimeste suhtes agressiivsed, aga kui neid on palju ja nad tunnetavad inimese hirmu (millest ma endiselt üle saanud ei ole), võivad nad väga ootamatult käituda. Üksi ja pimedas ma sellesse naabruskonda igatahes ei lähe. Aga lähiajal ja päevavalges kindlasti, sest ma ei jõudnud nende eluolust ühtegi pilti teha.

Goran Bregovic - Talijanska ("Time of the Gypsies" soundtrack, üks kummastavamaid lugusid, mida ma eales kuulnud olen)

ce-i cu voi?

Sügis hakkab tulema vist, iga päev kui mööda Mihai Eminescu tänavat jalutan, näen, et jälle on mõni resto või kohvik oma väliterrassi kokku pakkinud. Brasovis (mägedes) sadas pühapäeval lund. Öösiti on ka juba jahedam magada, ei piisa enam ainult tekikotist. Teatasime siis Club Voltinile, et okei, tahaks nüüd tekke saada, palavad ööd on möödas. Ja ennäe, tüübid andsid meile m a g a m i s k o t i d. Eriti mõistlik ju. Ma ei kujuta ettegi, mitu inimest sellega kusagil muda sees telkimas on käinud, jätsin kaheks ööks rõdu peale tuulduma, enne kui oma puhaste linade vahele selle võtta julgesin. Aga täpselt selle kahe tekivaba öö jooksul suutsin veits külmetuda ja endale köha-nohu hankida. Ja ega see nädalavahetusel katkiste tennistega mööda vihmasajust Bukaresti ringi jooksmine ka vist head ei teinud...

Enivei, ilmad lähevad külmaks, tänavatel keegi enam arbuuse ei müü, prügiauto käib endiselt hommikuti kella 6 ajal maja ees kolistamas (kuulen seda isegi läbi suletud akende), tööülesanded Voltinis on ikka kõigi jaoks suur pudrujakapsad ja liiklusummikud üleskaevatud peatänaval ei paista lõppevat. Ahjaa, liiklusest rääkides - täna poest tulles veendusin taaskord, et valgusfoorid on rumeenlaste jaoks lihtsalt linnapildi kaunistamiseks. Kedagi ei huvita, mis värvi tuli seal parasjagu põleb. Minupoolest kasutagu neid ainult jõulude ajal siis, aitab muude tulukeste arvelt kokku hoida.

ükspäev kui viitsimist on, kirjutan midagi ilusat ka. ja näitan ilusaid pilte. täna mitte. îmi pare rău. 

predeal

On arrival training, 70 EVS vabatahtlikku 22 riigist üle Euroopa, 5 päeva, maailma parim seltskond ja ilus loodus. Rääkisime Rumeenia kultuurist, keelest, tavadest, EVS programmist, konfliktide lahendamisest, jne.

Pühapäeval pärast majutust ja õhtusööki jagati meid kolme gruppi, igal grupil kaks koolitajat (meie omad olid kõige ägedamad muidugi). Esmaspäeval tutvusime teiste grupiliikmete ja nende projektidega ja igaüks tõmbas loosiga endale ühe salasõbra, kellele tuli kogu ülejäänud nädala jooksul meeldivaid üllatusi teha.

Teisipäev algaski armsa üllatusega, olin veits tõbine ja hommikusele koolitusele minnes leidsin enda hotellitoa ukse eest väikese meetopsi, mille juures oli kiri minu hoolitsevalt salasõbralt: "Did you know that honey is good for your health? Have a good day, dear!". Hiljem, pärastlõunal anti meile ERITI äge ülesanne - pidime 5-6-liikmelistes gruppides linna peale minema ja kohalikelt rumeenia kultuuri ja tavade kohta küsima. Ja lisaks sellele pidime kõik ostma 1 lei väärilise objekti ja seda mitu korda kohalikega vahetama, et midagi väärtuslikumat saada. Üks grupp sai Rumeenia teedeatlase, teine kampsuni ja kolmas Neitsi Maarja pildi; meie saak piirdus kivikestega juukseklambri ja mingi automootori jupiga. Aa, ja muidugi olime kättpidi nööriga kokku seotud. 

pidime kaks kohalikku ka nõusse rääkima, et nad meiega kokku seotult pildile tuleks - leidsime tee äärest kaks ehitajat

Kolmapäeval arutlesime eelmise päeva linnaseikluste üle ja rääkisime veelgi põhjalikumalt keelest ja kultuurist, muuhulgas pidime gruppides Dracula legendist lühinäidendeid tegema. Neljapäeval arutlesime EVS vabatahtlike õiguste ja kohustuste üle, rääkisime Skype'is ühe National Agency tüübiga. Fun Fact: kõigis kolmes grupis, kes NA tüübiga rääkisid, olid põhiliselt Club Voltini vabatahtlikud (ehk siis meie) oma muredega arvuti ees, sest teistel lihtsalt ei olnud millegi üle kurta. Armas, eks. 

Neljapäeva õhtul toimus salasõprade paljastamise tseremoonia - kõik koos ühes hämaras ruumis, küünalde ja vaikse muusikaga. Istud tooli peal, räägid nädala jooksul saadud kingitustest ja siis pöörad ümber ja näed, kes sulle üllatusi tegi. "You're not secret friends anymore. You are FRIENDS! Let's make a group hug!" Täielik Sütevaka koolilaagri tunne tuli peale seal, nagu oleks 3 aastat ajas tagasi läinud ja uuesti meie rebaste-tseremoonia läbi elanud. See hetk oli kindlasti üks põhjusi, miks mul oli nii kahju Predealist lahkuda. Seda enam, et meie projekti grupp pesitseb ainsana Ida-Rumeenias, teised on kõik kas Bukarestis, Transilvaanias või Ungari piiri ääres. Kahju on, sest see teeb teistele külla mineku palju raskemaks ja aeganõudvamaks, näiteks rongiga Brailast Aradi või Cluji jõudmiseks kulub minimaalselt 15 tundi. Ma loodan vähemalt osa neist inimestest paari kuu pärast mid-term meetingul kohata. Ja veel ägedam oleks, kui see toimuks samas kohas, sest kogu hotelli staff oli lõpuks nagu osa meie vabatahtlike grupist. Teisipäeva õhtul oli meil söögisaalis pidu, palju toitu, kohalikku veini ja palinka't ja elav muusika. Ühel hetkel otsustati laudade vahel limbot tantsima hakata ja muidugi liitus ka üks ettekandjatest, kes end koos kahe leivakandikuga nööri alt läbi vingerdas. Kõik töötajad olid nagu päris INIMESED, mitte tuima näoga ja emotsioonideta robotid, kes lihtsalt teevad oma tööd. Aa, ja ma sain 5 ööd PÄRIS voodis magada - hea vaheldus eelmisest sajandist pärit kulunud sohvale...

Kokkuvõtteks läks kogu see värk küll igati asja ette, sain palju uusi tutvusi, infot Rumeenia kohta, ideid, kuidas organisatsioonisiseseid probleeme lahendada, jne. Aga praegu on küll eriti lamp Brailas tagasi olla, ja motivatsioon langeb iga hetkega, mil mõtlen, kui palju parem saaks olukord tegelikult olla. Ja kui paljud probleemid võiks olemata olla, kui meie armas president meiega rohkem suhtleks ja info liiguks. 

palju mägesid...

... ja palju ilusaid inimesi (siin on ainult osa neist)

teeme ära

Mõtlesin umbes kuu aega tagasi, et kuna meie projekti põhiteema on roheline eluviis, saaks sellega väga edukalt siduda midagi "Teeme Ära" sarnast. Hakkasin guugeldama ja leidsingi, et 24. septembril toimub juba teist korda "Let's Do It, Romania", tegin Club Voltinile ettepaneku kogu vabatahtlike grupiga seal osaleda ja nad olid nõus. Eile saime lõpuks info ka, kuhu läheme ja mida tegema - hakkame Braila monumental park'i koristama. Pühapäeva hommikul sõidame peaaegu nädalaks Predeal'i, kus toimub on-arrival training, mida vahepeal edasi lükati. Sellega peaks ametlikult lõppema meie ettevalmistusperiood ja alates oktoobrist hakkab reaalne vabatahtliku teenistus pihta. Siiani oleme ainult korra nädalas erinevates vanadekodudes ja puuetega laste keskustes oma beneficiar'idega tutvumas käinud. Sel nädalal tundsin esimest korda, et inimesed tolles vanurite päevakodus, kus me Marielliga käisime, võtsid meid tõesti hea meelega vastu. Ma ei räägi siinkohal vanuritest, vaid töötajatest. Eelmises kohas tegeles meiega ainult üks naine, kellega ma oma algelises vene keeles mingil määral suheldud sain, ning umbes pooltel juhtudest veetsime terve päeva lihtsalt tema kabinetis istudes ja oodates. Või siis lillepilte vaadates või tema arvutisse skaipi installides. Vanuritega olime koos ainult paaril korral, siis kui lilli meisterdasime ja siis kui loomaaias käisime. Proua Larissa hoiak oli igatahes ebameeldivalt tõrjuv ja üle-eelmisel nädalal, kui ta jälle väitis, et tal on kiire ja meie jaoks tööd pole, otsustasime, et enam sinna aega
 raiskama ei lähe. Ja õnneks leitigi meile teine koostööorganisatsioon. Aga seda ma veel ei tea, mida me selles uues kohas täpselt tegema hakkame, ilmselt jääb oma päeva sisustamine ja tegevuste välja mõtlemine jälle meie endi teha. Vähemalt teame, et oleme oma ideede ja pealehakkamisega seal oodatud.

Bucureşti ♥

Eelmisel nädalavahetusel, kohe pärast Gura Portitiei'd käisin lõpuks esimest korda Bukarestis. Kusagil 4-5 ajal pärast lõunat hakkasime Bea ja Marielliga Brailast hääletama. Esimene autojuht oli mingi noor tüüp, kes peale rumeenia keele eriti midagi muud ei osanud, aga oli niisama tore ja sõbralik, kui välja arvata, et ta rääkis 40% sõiduajast telefoniga, sõitis kiirusvahemikus 110-130 km/h ja tegi mitte just kõige sirgema tee peal topelt möödasõitu. Igatahes, töö kiire ja korralik, vähem kui tunni ajaga olime Buzaus, kust oli veel umbes pool maad jäänud. Järgmine autojuht, Ibrahim, oli Jordaaniast pärit moslemi-onu. Rääkisime piiiikalt islamiusust, jihaadist ja terrorirünnakutest. Tema väide, et Al-Qaeda on USAkate kokku pandud punt, ja et ükski pühendunud "päris" moslem Allahi pärast pomme põues ei kanna, ei tulnud mulle erilise üllatusena. Aga kõik muu, mis puudutas islamiusu sisulist poolt, ajas pea veel rohkem segi. Ühest küljest kinnitas ta, et ainult araablased saavad koraani läbinisti mõista, sest nad oskavad koraani algset keelt. Aga miks on siis vaja oma "püha valgust" neile välismaalastest uskmatutele jagada, kes nagunii sellest kunagi lõpuni aru saama ei hakka? Lihtsaim on vist selle üle mitte pead murda ja jääda selle tõlgenduse juurde, et kunagi oli üks Allahi-nimeline onu, ent tal oli väikene viga külges - talle meeldis teatud aineid pruukida. Ja ühel päeval, kusagil 600nda aasta kanti, kui ta oli jälle seeni söönud, kuulis ta Meka lähedal mäe peal hääli ja arvas, et Jumal räägib temaga. Et ta oli hea kõnemees, jäid inimesed teda lõpuks uskuma ning hakkasid tema ettekujutust järgima. Tegelikult võiks ju iga advokaat, kes oskab musta valgeks rääkida, inimestega manipuleerides luua oma religiooni. Iga Hitler või Cicero võiks hea tahtmise juures end prohvetiks tembeldada lasta. A see selleks.

Bukarest on ilus. Esiteks, kesklinna piires (mis on umbes sama suur kui terve Pärnu) leidub seal ainult üksikuid hulkuvaid koeri. Teiseks, seal toimub ALATI midagi - tänavamuusikud, meelelahutajad, kontserdid, festivalid, üritused. Ja kolmandaks, suurem osa inimestest oskab inglise keelt ning on väga vastutulelikud. Paljud, kellelt teed küsid, jalutavad suga kaasa ja juhatavad õigesse kohta, üks tüüp lasi meid isegi oma kuukaardiga metroo väravatest sisse. Laupäeval sain oma kauaigatsetud kultuurielamuse ka kätte. Avastasime kusagil lõuna paiku, et kesklinnas toimub George Enescu nimeline muusikafestival ja kontserdimaja kõrval vabaõhulaval esinevad kaks bigbandi ja üks kvartett. Tundus paljulubav ja otsustasime minna. Aga kui ma siis õhtul Põhja-Bukarestis trammipeatusesse jalutasin, kuulsin järsku puhkpillimuusikat ja lähemale minnes leidsin eest ühe cooli estraadiorkestri. Eriti äge oli see, et paar lugu olid sellised, mida ka Pärnu Noorte Puhkpilliorkester mänginud on, seda huvitavam oli mul neid kuulata. Häälestus oli paigas ja unisoon kõlas kah nii nagu peab. Tegin neist paar udust telefonivideot ka.

trompetipoisid hiilgasid rumeenlaste kreisi rahvamuusikaga

 no ja kes ei lõpetaks kontserti "Radetzky marsiga"...

Nii kui see kontsert läbi sai, kiirustasin kohe trammi peale. Ühe ülekäiguraja juures jäi mingi auto seisma ja üks tüüp hüüdis midagi rumeenia keeles. Olles nende suvaliste möödasõitjate kommentaaridega juba harjunud, vastasin nii muuseas, et ei mõika seda keelt ja kõndisin edasi. Aga kui siis inglise keeles hüüti "Did you enjoy the concert?" vaatasin lõpuks tagasi ja nägin, et see oli üks trompetimängijatest. "Ofcourse, it was great!" Nii lahe. Teisest kontserdist, kuhu ma algselt minema pidin, nägin ainult viimast esinejat. Aga see oli mõnus, mängisid peamiselt tuntumaid džässistandardeid ja tegid palju häid soolosid, eriti klaverimängija. Vahepeal oli mingi Glenn Milleri popurrii ka. Täpselt see, millest ma rohkem kui kuu aega puudust tundsin. 

Muidugi on Bukarestis olemas ka reaalne ööelu ja Kulturhaus on vist kõige ägedam klubi, mida ma oma elus näinud olen. Ma ei saanudki päris täpselt aru, kas seal on kokku 2 või 3 korrust, sest miskit toimus keldris ka.   Esimene lugu, mida sisse astudes kuulsime, oli Goran Bregovic'i "Kalasnijkov". Teistes saalides mängiti erinevaid indielugusid, rokkmuusikat ja alternatiivpoppi. Nii hea vaheldus oli, kõrvad jooksevad virtsavett juba sellest MTV pasast, mida Brailas iga nurga peal kuulda võib. Aga Kulturhausi kujundus ja atmosfäär olid üle prahi - pop art seinamaalingud, videoinstallatsioonid, fotod... Nagu mingi KuMu-reiv. Kahjuks meelitavad odav õlu ja tasuta sissepääs sinna natuke liiga palju inimesi, nii et kohati jääb liikumisruumi väheks. Teine vägev koht koli pubi/baar El Comandante, parajalt kreisi kompott 80ndate diskohittidest, punastest valgustitest ja Che Guevara piltidest. Kui keegi kunagi Bukaresti satub, siis need kohad soovitan kindlalt üle vaadata. Aga taksojuhid on ses linnas küll debiilikud. Eiravad kõiki liiklusreegleid ja teevad oma kollaste masinate Tokyo Drift'i ning kuulavad kogu aja kõige läägemat klubimuusikat, nii kuis kõlaritest välja annab. Ja enamiku ajast teevad rooli taga suitsu ka. Vähe sellest, paljud neist elavad väljaspool linna ja tunnevad ainult üksikuid tänavaid, kaarti neil muidugi ei ole ja GPSist ei ole nad kuulnudki. Sattusin ise ka ühe sellise otsa, kes tegi mulle umbes 15-minutise otsa asemel korraliku city tour'i ja küsis selle eest 20 leid, sest kuigi tal polnud aimugi, kas ta sõidab õiges suunas, tiksus taksomeeter kogu aeg edasi. Maksin talle poole sellest ja soovisin head õhtut. Pärast tulid muidugi süümekad, et äkki tal on kodus lapsed ja haige naine ja blablabla ja nüüd ta peab selle ülejäänud 10 leid oma taskust maksma ja lapsed ei saa 3 päeva nuudleid süüa. Järgmine kord kingin talle linna kaardi (GPSi jaoks mul raha pole).

Pühapäeva õhtul, kui olime jälle Buzau's (poolel teel Bukaresti ja Braila vahel), otsustas Club Voltini juhatus meile teada anda, et esmaspäev on meil kõigil vaba. Ei võinud ju tund-paar varem seda teha, oleks saanud kauemaks pealinna jääda. Fsdsfs. Nädal on olnud küllaltki sündmustevaene, ainus saavutus on see, et panime Gura Portitiei's tehtud fotodest ühe piltloo kokku, koos kommentaaride ja kõige muuga. Vabale ajale olen leidnud rakendust rumeenia keele iseseisva õppe näol. Tahaks selle juba kiiremini päris selgeks saada, et inimestega suhelda; ükspäev rääkis üks tädi mulle bussis mingit nalja, aga ma ei saanud aru. Ja õppimine aitab üsna edukalt peletada seda tunnet, et mitte midagi huvitavat ei ole teha, kuigi mitte alati. Aga ükspäev, kui tundsin, et tahaks ennast kuidagi kunstiliselt väljendada, läksin poodi ning ostsin ploki paberit, paki odavaid Hiina värvipliiatseid ja Hannah Montana pildiga teritaja. Hakkas parem küll. 

Olks, nüüd lõpetan selle blogi ajaloo kõige pikema jutu, uni on.

peaaegu, et ainus pilt, mille Bukarestis teha jõudsin

minu esimene rumeeniakeelne raamat, mille ma Google Translate'i abiga umbes 3 päevaga läbi lugesin (mõningatel juhtudel on 36 lehekülge tegelikult päris palju)

peşte şi pătrunjel

Juba jälle on rohkem kui nädal möödas sellest, kui viimati miskit kirjutasin. Selle ajaga olen jõudnud pool Rumeeniat läbi sõita. Teisipäeva varahommikul kusagil kuue ajal (pärast pooletunnist ootamist muidugi) pakkisime endid ja kotid-kohvrid rõõmsalt väiksesse mikrobussi ja alustasime sõitu Musta mere äärde. Kõigepealt 20 minutit bussisõitu, siis minipraamiga üle Doonau, siis veel teadmata aeg bussis loksumist ja 1,5 h järgmise laevukesega Doonau suudmes paarutamist. Lõunaks olime Gura Portitiei's kohal ja photo voice hakkas kohe pihta - jalutasime tund-paar oma kaameratega rannas edasi-tagasi ja kogusime materjali tulevase online-näituse jaoks. Pärast lõunasööki (kalasupp + kalapraad) rääkisime lühidalt living library'st ja tegime selle osaliselt ka praktikas läbi. Põhimõte on selles, et kõik inimesed on raamatud ja saad neid kindla aja jooksul "lugeda", ehk kusagil põõsa varjus küsimusi esitada. Põhiliselt kasutatakse seda meetodit erinevate eelarvamuste kõrvaldamiseks, ja tegelikult on see väga lihtne ja tõhus, sest mõnikord ei olegi inimestel muud vaja, kui lihtsalt teineteisega rääkida. Pärast õhtusööki (kalapasteet + kalapraad) pidu kaua ei kestnud, sest rahvas oli väsinud ja osadel meist tuli järgmisel hommikul jälle 6 ajal ärgata, et päiksetõusu pildistama minna. Teine päev oli foorumteatri päralt - minu jaoks väheinformatiivne ja igat pidi nähtud-tehtud teema, aga siiski oli igati fun teistega koos erinevaid piltlugusid välja mõelda. Lõuna-ja õhtusöök koosnesid muidugi jätkuvalt kalast koos rohke peterselli ja muude lisanditega. Kolmas päev, labürintteater oli kõige huvitavam ja värskendavam. "Playing with your soul and finding the way to yourself through the labyrinth", nagu Roxana seda kirjeldas. Harjutuste efekt ja iseloom oli sama, mis Süte praktilise psühholoogia kursusel, vastastikuse usalduse toel oma sisemise tõeni jõudmine. Mõningate jaoks vähem emotsionaalne, teiste jaoks rohkem. Aga avastamisrõõmu pakkus kindlasti kõigile. Minu lemmik oli muidugi harjutus, kus me pidime kinnisilmi mööda takistusi täis tuba "oma unistuste poole" liikuma ja kõigist bad guy'dest üle olema, kes motivatsiooni alla kiskusid. Inimmõistus on ikka nii kergesti manipuleeritav instrument, teed tiiru mööda tuba, saad vahepeal vett kraesse ja hüppad redeli pealt alla, aga pärast on tunne, nagu oleks terve maailma vallutanud... Aga see ongi kõigi nende mitteformaalse õppimise meetodite mõte - õpetada läbi mitteharjumuspäraste kogemuste ja elamuste.

Kokkuvõtteks võin selle 3 ja poole päeva kohta öelda, et ma ei ole vist kunagi nii lühikese aja jooksul nii palju kala söönud ja ma ei ole kusagil näinud randa, mille välisilme ja atmosfäär oleks nii lähedal paradiisile. Aa, Mustas meres sain ka lõpuks ujuda. Krdi soolane, fuuu.

kõik ülejäänud pildid asuvad siin

kõik on uus septembrikuus

... või siis ka mitte. See tähendab, et asjaajamine à la Rumeenia on endiselt teemas ja harjutame iga päev ühiselt ootamist ning jokutamist.

Aga kui nüüd viimase aja tegemistega kuskilt otsast pihta hakata, siis nädalavahetusel käisime teisel pool Doonaud mägedes turnimas ja kloostreid vaatamas. Pole täna pika jutu kirjutamise tuju, vaadake parem pilte. Aga obeseid nägime palju, sõime ühe kohaliku tuttava aiast arbuuse ja viinamarju, vahetasime autol rehvi ja pidasime Rumeenia kõige madalama mäestiku kõrgeimas tipus piknikku.

tavaline transport, eriti külades ja väiksemates linnades 

rõõmus mägilane, esimest korda kõrgemal kui 318 meetrit

 eriti tihe ja eriti professionaalne parkimine - tagasi tulles, praamil

Kolmapäevad on endiselt kohalike institutsioonide külastamise päevad. Siiani oleme kõik samas kohas käinud, meie Toni ja Marielliga St. Peteri vanadekodus. Seekord viisime nad kohalikku loomaaeda. Loomakestest oli veits kahju, elasid seal kitsastes puurides ja üks tiiger tundus eriti kondine, aga vanurid olid vaffad. Nagu väikeste lastega oleks välja läinud - ühed "jooksevad" grupil eest ära, ei viitsi teisi järgi oodata, rapsavad mööda minnes käega puulehti ja teevad jaburaid nalju. Iga korraga saame neist juba natuke rohkem aru, taipaks meie "keeleõpetaja" meile ainult grammatikat ja keelestruktuuri ka lõpuks õpetada, et oskaks ise lauseid moodustada...

Täna algas lõpuks see digifotograafiakursus, mida ma pikisilmi oodanud olen. Homme hommikul jätkame teooria teise poolega ja järgmisel nädalal, kui Musta mere äärde mitteformaalse õppe koolitusele sõidame, viime samas ka fotopraktika läbi. Gonna be fun! Hommikused sessioonid on ka minu jaoks huvitavamaks muutunud, viimased kaks päeva oleme tegelenud green drama'ga (põhimõtteliselt keskkonnaprobleemide käsitlemine draamavormis, kasutada võib pilditeatrit, pantomiimi, luulet, või mis iganes veel pähe tuleb). Mul endal tekib kogu aeg nii palju ideid, aga tundub, et paar inimest grupist ei ole sellest üldse huvitatud ja neil puudub motivatsioon. Samas loodan, et lähema paari nädala jooksul suudavad kõik teemasse rohkem sisse elada ja enda jaoks midagi huvitavat avastada. Ja rumeenia keele tundides on ka tegelt mingisugune areng siiski toimunud... Elu on ilus.

Brăila - Euroopa kultuuripealinn 2012?

Käisime täna jälle vanadekodus, keegi ei olnud meile mingit activity't ette valmistanud ja nii passisime 2 ja pool tundi tühja, võtsime oma lemmikkohvikust milkshake'id ootasime, et saabuks paras aeg Voltinisse tagasi minna. Selle aja sees rääkisime ühe kohaliku tüübiga Braila inimestest ja elu-olust. Täheldasime kõik, et ei ole siin oldud aja jooksul peale Braila linnapäevade mingeid kultuurisündmusi ega muud huvitavat näinud. Küsisime, kas siin on mingi seltsimaja laadne koht, kus inimesed võiksid ühiselt koguneda ja tegeleda millegagi, mis neid huvitab - draama, fotograafia, seltskonnatantsud, jooga, mida iganes. Ja millega tegeletakse õhtuti, pärast tööd/kooli. Meid, vabatahtlikke, on igatahes hakanud igavuseloom piinama, kaua sa ikka jõuad kohvikutes istuda ja edasi-tagasi mööda Doonau kallast jalutada. Tuleb välja, et selline (kvaliteet)meelelahutus, mida näiteks Tallinnast või Pärnust kerge vaevaga leida võib, on siinsetele inimestele võõras. Väidetavalt on kõigil majanduskriis ja nii raske elu, et pärast pikka tööpäeva ei jõuagi enam muud teha, kui perega õhtust süüa ja teleka ees varbaid sirutada. Ma tõesti ei tahaks uskuda, et olukord päris nii nadi on; tavaliselt peaks ju rasketes oludes vajadus kunsti ja hingetoidu järele just kasvama, ei tahaks uskuda, et terve linn lihtsalt töötab, sööb ja magab. Ootan igatahes, kuni septembri keskel noortel kool algab, siis äkki hakkab linna peal miskit rohkemat toimuma. Ja loodan kõik kunstnikud ja literaadid nende pimedatest keldriurgastest üles leida, ei saa ju olla, et siin täielik vaimuvaesus valitseb. Kelle najal see suur ja uhke Maria Filotti teater veel endiselt püsti püsib siis?

Aga mõned on siin küll täitsa maalt ja hobusega...

neljas nädal

Kaablikutid pidid täna tulema meile päris oma wifit paigaldama, aga nad eksisid aadressiga (asjaajamine  à la Rumeenia - üldse ei imesta), nii et tulevad hoopis homme. Seega kükitan endiselt koridoris ja laenan naabrite võrku. Suvi kestab endiselt, öösel on liiga palav, et magada ja päeval sirab päike lagipähe. Selle kuumuse tõttu ei ole erilist söögiisu ka, ostad aind turult meloni või pool kilo viinamarju ja kõht on jälle täis. And that's how we roll...

Pühapäeval jõudsin lõpuks esimest korda Doonau teisele kaldale, mis tegelikult ei olegi teine kallas, vaid hoopis suur saar. Aga seal on liivane rand ja ujumiskoht, kus nädalavahetuseti peesitamas käiakse. Enda järelt koristamine on kohalikele endiselt võõras teema ja nii on rannaliiv mõnusalt segunenud tühjade pudelite, krõpsupakkide ja konidega. Ja veider on see, et isegi saarel olid kõik kohad kodutuid koeri täis. Vaevalt, et nad ise sinna ujusid, eks ikka viiakse siitpoolt kallast ära, kui kellelegi jalgu jäävad.

*halva kvaliteediga telefonipilt, tagataustal mu armsa kodulinna siluett*

la ce te holbezi???

Eile õhtul tabasin end esimest korda mõttelt: miks ma siin olen? Rumeenia keele tund oli tol päeval täielik ajaraisk, kõndisime 2 tundi sihitult linna peal, et "olla ümbritsetud rumeeniakeelsest ühiskonnast" (savi, et me oleme seda tegelikult 24/7), ilm oli tohutult palav ja kõik olid väsinud. Lisaks sellele veel väiksemad vääritimõistmised Club Voltiniga. Nii ma siis istusin koridori põrandal  - sest see on ainus koht, kus naabrite wifi toimib - ja mõtlesin: mis krdi veidrad inimesed need on? Ja miks nende asjaajamine kunagi ei toimi? Kus on Louise, mida ma ilma temata peale hakkan? Ja miks on mu kõrvaltoas mingi karvaste jalgadega türklane, kes räägib inglise keelt veidra aktsendiga??? Aga Maslow' püramiidis peitub tõde ja kui vats täis ja ise oled pestud-kustud, hakkad maailma hoopis helgema pilguga nägema. Ramazan, mu uus roomie, oskab väga hästi süüa teha ja on tegelikult igati tore tüüp, kohati tekivad küll keelealased kommunikatsiooniprobleemid, aga loodan, et see paraneb, sest isegi Esfira räägib juba palju paremini inglise keelt, kui esimesel päeval. Ja ma ise saan juba rumeenia keelest päris palju aru. Eile õhtul vaatasin telekast inglisekeelseid seriaale ja kirjutasin rumeeniakeelsetest subtiitritest erinevaid fraase paberile. Lisaks sellele, et ma tean nüüd, kuidas öelda "ma olen purjus", "mida sa vahid" ja "sa oled prügi", õppisin telekast ka mõned igapäevaselt vajalikud väljendid. Aga see köögiviljade ja viisakusväljendite õppimine viskas tõesti korraks üle; kuidagi tuleb ju asi enda jaoks huvitavamaks teha, hehehe.

Täna oli meil lõpuks esimene ökoprojektiga seotud activity: käisime Toniga hooldekodus ja meisterdasime vanuritega paberist lilli, mida kinkida inimestele, kes liiguvad linnas jalgsi, selle asemel, et autoga õhku saastada. Tundus, et meie meisterdamisringi õpilastel oli igati hea meel ja nad ütlesid, et ootavad meid järgmisel kolmapäeval tagasi.

Praegu igatahes motivatsiooni jagub jälle, loodan, et ülejäänud 9 ja pool kuud saavad vaffad olema.

___________________________________________________

Rumeenia vanasõna: kui ehitad linna peatänavale uut trammiteed, alusta kaevamisega hiljemalt kell pool 7 hommikul - see hoiab linnarahvast juba hommikust saadik erksana!

duminică, 14.08.2011: homme tiksub kaks nädalat täis

Viimased paar päeva on väga tormakad olnud. Reede hommikul, kui läksime oma EuroVillage’it ette valmistama, teatati, et Club Voltin otsib meile uut korterit, kuna praegusega on nii palju probleeme ja kõigi lahendamine läheb liiga tülikaks. Arvestasime sellega, et kusagil järgmise nädala algul siis kolime, aga juba reede lõunal, kui ühes kohalikus baaris aega viitsime, visati kõne peale, et davai, tulge kähku koju. Ja siis öeldigi, et uus korter on olemas, olge 2 tunni pärast kõigi asjadega valmis. Nagu mr. Vadeanu ütles, siis „see ei ole küll kõige parem korter Brailas, ent see pole ka halvim.“ Ja nii ongi, keskmine Mustamäe korter, mis on puhas ja turvaline, aga mingit erilist luksust ka pole. Reede õhtul saime kõigi teiste chica’dega kokku ja läksime linna vallutama. Brailas toimuvad praegu linnapäevad, nii et rahvast ja tegevust jagub kõikjale. Alustasime ühes coffee-house’is vesikaga, paar tundi hiljem leidsime end Doonau äärest kõige lambikamast vabaõhu-karaokebaarist. „Whe Are The World“ neil kahjuks ei olnud ja nii pidime leppima ainult „Dreameri“, Madonna ja Britney lauludega. Lõpuks vaatasime veel ühes peatänava restos, kuidas erinevad tüübid kordamööda lavale ronisid ja bluusi ja rokenrolli jämmisid. Tundus, et seal on mingi valitud seltskond, ainult pika patsi ja nahkvestiga tüübid tohtisid esineda. Aga sel õhtul sain ma oma esimese Braila-õppetunni: kui sa oled (endiselt veel veidi) võõras linnas ja äsja kolinud, ei ole mõtet katsetada otseteid. Eriti pimedas. Seega võttis kojujõudmine oodatud 15 mintsa asemel aega umbes 45 mintsa.

Aga laupäev oli minu jaoks masendav, sest Louise jättis mu maha ja läks tagasi Taani. Ta ütles, et talle ei meeldi siin, ja ta ei tunne end iseendana. Voltini direktor ei tahtnud, et ma üksi korterisse jääks ja soovitas mul Toni, Nihani ja Estelle’i juurde minna. Kõik olid Louise otsusest šokeeritud ja kurvad, aga üritasime siiski endale vahva õhtu korraldada. Kohalikud vedasid meid soolajärve äärde, pärast käisime Doonau ääres mingi kohaliku rahvalaulja kontserti vaatamas ja turvalisuse osas eurostandarditele mittevastava karusselliga sõitmas.

Täna pean veidi korteris korda looma ja siis lähme kõik koos kella 18.00-ks rongijaama mu uuele roomie’le, Ramazanile vastu. Otsustasime, et kui ta reisist väga väsinud ei ole, teeme siinsamas ka väikese welcome party.

Aga kohalik liiklus on endiselt kaos, turvavöö on enamikes autodes kaunistuselemendiks, sebrad on lihtsalt kenad maanteemaalingud ja pöörete puhul kehtib reegel „kes ees, see mees“. Imestan, et ma veel ühtegi avariid näinud ei ole. Aa, ja elektriratastooliga sõidetakse siin ka maanteel, autode vahel manööverdades. Tundub päris suitsiidne rahvas kohati…

mis maa see on?

Imelik rahvas, need rumeenlased. Räägivad imelikku keelt ja söövad imelikku toitu. Kohalik piim maitseb kuidagi väga soolaselt ja keefir oleks nagu 5 korda ühe lehma seest läbi käinud... Ja tundub, et nad võtavad usku väga tõsiselt, sest igal pool on krutsifiksid, Jeesuse ja pühakute pildid, kaasa arvatud meie korteris. Vähe sellest, nad teevad iga kord kirikust möödudes ristimärki, kaasa arvatud bussijuhid ja autoroolis istujad. Ma ei kujuta ettegi, mitu korda üks rumeenlane seda keskmiselt päeva jooksul harrastama peab, sest juba meie kodust 1 km raadiuses olen ma näinud vähemalt 4 kirikut. Kui seda ristimärki näiteks hantlitega teha, saaks vist paari nädalaga päris võimsa biitsepsi ja triitsepsi. Okei, ma tean, et ei ole ilus teiste uskumuste üle nalja heita, aga seekord on nad selle ära teeninud, sest mõned kohalikud suudavad ikka päris ilusasti närvi mustaks ajada vahel. See, et räägitakse üht, aga tehakse hoopis teist, tundub meie vastuvõtvas organisatsioonis üsna tavaline olevat. Või lihtsalt ei räägita üksteisega läbi enne meile info jagamist. Aga see selleks, andsime juba tüüpidele mõista, kuidas meie koostööd sujuvamaks muuta, loodan, et nad ka vastavalt talitavad. Olen vahepeal veel paari kohalikuga tutvunud ja nad on kõik siiralt imestunud, miks me seda teeme. EVS'i, ma mõtlen. Ja siin, Brailas, sest nagu üks tüüp selgitas, "it's a nice place to visit for a week but a shitty place to stay for 10 months". Ma ei oska veel öelda, kas olen temaga nõus või ei, aga pea iga päev kuulen midagi ebameeldivat. Ja see on tõesti päris kahtlusttekitav, kui kaks väikest mustlaspõngerjat umbes 20 minutit su selja taga seisavad ja raha küsivad, sest väljas on juba hämar ja sa ei tea, millal nende perekond kusagilt nurga tagant välja ilmub ja sind rõõmsalt koduukseni saadab...

Homme on meil nn. "Euro-Village", kus igaüks peab oma kodumaad ja kultuuri tutvustama. Räägin neile eesti kultuurist, laulupidudest, rahvuslikust disainist ja folkloorst. Ja pakun neile kama, eks näis, paljud seda üldse proovida julgevad. Mõned laused oma ettekandest pean ka rumeenia keeles ütlema, loodan, et need homseks meelest läinud pole veel.

oh so much fun

Pildimaterjali mul endiselt lisada ei ole, sest olen väga laisk olnud, viskan lihtsalt paar rida jutukest. 

Enne Eestimaalt lahkumist ütlesid päris paljud mulle, et ah, sobidki oma välimusega hästi sinna tõmmude peaaegu-lõunamaalaste sekka ja sulandud hästi sisse. Arvasin ise ka, et äkki on see tõesti eeliseks, aga ei, nii kui võõrast keelt kuuldakse, vaadatakse kohe kui tulnukaid. Siin linnas on turistid vist ikka üsna harv nähtus, mina näiteks ei ole veel ühtegi näinud. Ja kuigi rahvaarv on umbes poole väiksem kui Tallinnas, on rahvastikutihedus 2,5 korda suurem, seega inimesi on siin päris palju koos.

Reedel pidasime Nihan'i sünnipäeva teiste vabatahtlike korteris. Seda, et erineva päritoluga inimeste arusaam peost ei ole päris sama, oli algusest peale tunda, aga muusika ühendas meid kõiki ja nii möödus suurem osa peost elutoas tantsides. Alustasime rahvusvaheliste pop-hittide ja diskoga, vahepeal tutvustas igaüks oma maa tantse/muusikat ja siis meenutasime 90ndaid. Peo lõppfaasis kogunesime kõik karaoke-etteasteteks arvuti ümber ja laulsime kõigepealt iga maa hümni ja siis kätest kinni hoides ja üksteist emmates "We Are The World", "That's What Friens Are For" , "Imagine", "Dreamer", ja nii edasi. Arvan, et kui teistele meeldisid need hetked, siis meeldiks neile kindlasti ka Eesti laulupidu.

Laupäeval tundus kogu linn välja surnud, tõenäoliselt olid kõik kas peredega kodus või Doonau teisel kaldal piknikku pidamas. Isegi teised vabatahtlikud olid levist väljas, niisiis käisime korra linna peal jalutamas ja tegime koduse filmiõhtu. Täna oli juba natuke rohkem liikumist, aga võrreldes töönädalaga siiski vähe.

P.S. Luban, et järgmine kord kirjutan midagi asjalikku ja huvitavat ja lisan pilte kah. Hakuna matata!

first impressions

Esiteks, mul on maailma ägedaim roomie - taanlane Louise, kes on küll minust pea 10 aastat vanem, aga kellega me oleme alati ühel lainel, nii lollust tehes kui tõsistest asjadest rääkides. Ja tal on lihtsalt metsik naer, mis alati tuju heaks teeb. Ja ta on kokk. Mida veel elult tahta? Ja teiseks, Braila hakkab mulle iga päevaga järjest rohkem meeldima, sest see on lihtsalt niiiiiii ilus linn ja siin on nii palju sõbralikke inimesi. Ja iga nurga peal on hulkuvad koerad ja tõmmud Enrique Iglesiased. Ja ühes söögikohas oli ettekandjaks Leo DiCaprio. Ja meil kasvavad hoovis viinamarjad. Aga kodu-tutvustuse teen mõni teine päev, sest kõigest ei jõua ka korraga rääkida. Täna sheerin igatahes mõned linnapildid, mis siiani teinud olen.

See on meie classroom keset keskparki, kus me hommikuti kella 11 ajal koguneme ja workshop'idega alustame. Ja kui mõttetööst ära väsime, tantsime linnarahva lõbustuseks veidraid tantse. 

See on üks kesklinna peatänavatest, midagi Pärnu Rüütli tänava sarnast, kus on palju poode, kohvikuid ja väliterrasse.

 Sama tänav, need puud on nii nunnud. Ja kõik need ilusad vanaaegsed hooned...

See valge on mingi kohalik underground kohvik/pubi.

Maja nagu muinasjutus... Tegelt on see hambapolikliinik.

Koerad, koerad, koerad... Neid on igal tänavanurgal. Aga enamik neist ei tee õnneks inimestest väljagi.

Üks Braila kirikutest, ma ei teagi, palju neid siin kokku on.

Ja see on rõõmik-Louise, oma loomulikus olekus, kunagi tutvustan ilmselt teisi grupi liikmeid ka lähemalt. Aga tänaseks aitab. 

O seara buna!!!